taplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
1. võitlus, lahing, sõdimine. Gladiaatorite taplus. Verine, metsik, äge taplus. Ümberringi käis, möllas halastamatu taplus. Alustati, peeti ränka taplust. Rahvas kistakse uude taplusse. Tapluses vaenlasega langes palju noori mehi. Sõdalane oli mitmest taplusest läbi käinud. | piltl. Talumehe aastatepikkune taplus liigveega. || kisklemine, kaklus. Naaberküla poistega võib tulla tüli ja taplus. Tühisest vahejuhtumist arenes metsik taplus: välkusid rusikad, piitsavarred ja vemblad. Kahe kamba vahel läks ägedaks tapluseks. Kahe kuke tapluses kaotati hulk sulgi.
▷ Liitsõnad: meretaplus.
2. van sõitlemine. *.. lapsed olivad ju õige vallatud, selle pärast oleks neil taplust tarvis läinud. L. Suburg.
Mõista, mõista, millise märksõna tähendused need on?
• võitlus, lahing, sõdimine; piltl; kisklemine, kaklus; van; sõitlemine
veebiliides
@ veebihaldur