[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

piduline ‹-se 5›

1. ‹s› peost osavõtja, peokülaline, peoline. Piduliste kogunemine, rongkäik. Saal, ruumid on pidulisi täis. Kaugemad pidulised hilinesid, tulevad õhtul rongiga. Pidulised paluti lauda. *Ristsepidu ajal viibis Milla enamasti lapse toas, ilmus ainult paariks korraks piduliste sekka. L. Perandi.
▷ Liitsõnad: laulupiduline.
2. ‹adj› van pidulik. *Ainult linad olid tõmmatud üle laudade, valged ja pesulõhnalised, nähtavasti tänase pidulisema koosoleku auks. R. Janno. *Oli aga Aial sui ajal midagi pidulist, nagu talgute õhtud või nii, siis oli lustipidamise paik kambriotsne sarapik. Juh. Liiv.