vaist ‹-u 21› ‹s›
1. instinkt, loomusund. Elusolenditele on omane enesesäilitamise, soojätkamise vaist. Temas oli säilinud mingi looduslapse vaist. Põgenik talitas suuna valikul rohkem vaistu kui mõistuse järgi. Loomade ürgsed, kaasasündinud vaistud. Koertel on tugev vaist halbade inimeste äratundmiseks. Vaist sunnib rändlinnud lahkuma. Vaistule alludes ujuvad lõhed mööda jõgesid ülespoole kudema.
▷ Liitsõnad: elu|vaist, ema|vaist, naisevaist.
2. ebamäärane sisemine tunnetus, (õige) aimdus, intuitsioon. Õpetajal peab olema pedagoogilist vaistu ja takti. Ansambli liikmete peen muusikaline vaist. Selleks tööks vajatakse tehnilist, kunstilist vaistu. Kogenud meremehe vaistuga orienteerus hästi kariderohkes väinas. Terava silma ja hea vaistuga luuraja. Tal on suurepärane vaist sobiva inimese leidmiseks. Mingi vaist ütles, et seda inimest ei saa usaldada. Vaist hoiatas, manitses meest ettevaatusele. Antud olukorras toimisin vaistu järgi. Ta on vaistude inimene. *Mul on niisugune vaist, et kui mulle inimene ei meeldi, siis ei meeldi, tehku ja olgu kuidas tahes. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: keele|vaist, kunsti|vaist, ärivaist.
Mõista, mõista, millise märksõna tähendused need on?
• instinkt, loomusund; ebamäärane sisemine tunnetus, (õige) aimdus, intuitsioon
veebiliides
@ veebihaldur