[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

röögatus ‹-e 5› ‹s›

1. röögatamine. Hirmus, metsik, vihane röögatus. Härja, põdrapulli, eesli röögatus. Kostis kellegi ebainimlik, elajalik röögatus. Kuuldus röögatusi ja oigeid. Vabrikuvile katkendlikud röögatused. *.. Miilu värises kartusest kuulda ta röögatust: „Ei!” L. Promet.
▷ Liitsõnad: auto|röögatus, hirmu|röögatus, laulu|röögatus, rõõmu|röögatus, valu|röögatus, viharöögatus.
2. kõnek omapäratsemise poolest eriliselt silmatorkav ese, hoone, nähtus vms., ekstravagantsus. Ega sa seda kirevat röögatust ometi selga pane! Originaalitsejana ei karda ta ükskõik millist röögatust lõuendile maalida. *On majakesi [suvituskohas], mida nagu polekski olemas, on sammastele ehitatud röögatusi. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: moeröögatus.