[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

silitama ‹37›

1. kedagi v. midagi hellitavalt puudutama, paitama. a. (korduvalt, kergelt käega libistades). Ema silitas lapsukest, poja(l) pead. Noormees silitab vargsi neiu kätt, laupa. Tüdruk silitab hellalt, tasa õe juukseid. Kassi, kitsetalle silitama. Karjane silitab tublit koera. Agronoom silitas kuldseid viljapäid. Mees silitab autot, ahjukülge, vana tamme. b. (loodusnähtuste puhul). Avasin akna ja lasksin värskel õhul keha silitada. Pehme suvetuul silitab palgeid. Päike silitab õienuppe. Lained silitavad rannakive.
2. piltl kiitma; hellitama, soosima. Selle aruande eest ülemus pead ei silita. Taat tahab pärikarva silitamist. Jukut ei tohi vastukarva silitada 'ei tohi laita'. Ta silitas mind sõnadega. Elu pole naist silitanud. Täna öösel ilm ei silita. Pilk silitab kohvri sisu. *Teised olid alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. E. Vilde. *Kui Sinirand oma magusa ja rahvustunnet silitava loo stuudiosse tõi, siis.. E. Vetemaa.
3. meeldivaid aistinguid tekitavalt mõjuma. Vaikne muusika silitas kõrva. Leebe silitav lillelõhn.
4. käega (v. mingi vahendiga) kergelt tõmmates midagi sileda(ma)ks tegema, siluma; (käega) kellestki v. millestki kergelt üle libistama. Leibu silitati enne ahjupanekut. Tüdruk silitab seeliku sirgu. Katsub kortsuläinud paberit siledaks silitada. Naine silitab luuaga teerada. Silitab kammiga omi pikki juukseid. Vanamees silitab habet, vurre. Silitas korra üle juuste, lõua. Silitab oma kõrget soengut, põske. Silitasin hajameelselt raamatut. Päevitaja silitab sõrmedega liiva. Küsija silitab kohmetult kasukahõlma. Kass silitab sabaga üle magaja näo. *Seinu tuleb silitada, / kivi vahed kilduda.. C. R. Jakobson. *Nagu rulliga silitatud heinakamar, pole mättamügarat ega põõsapuhmaid. A. Mägi.