[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

õiglus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as õiglane (1. täh.)); asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub. Õiglust jalule seadma. Õiglus võitis ja ülekohtule tuli lõpp. Ta usk headusse ja õiglusse on kõikuma löönud. Igatsus õigluse järele. Pole siin ilmas õiglust. Õigluse nimel pean seda ütlema. Valitsegu õiglus! Sotsiaalne õiglus. Jumalik õiglus (Jumalast lähtuv). Õiglus kui voorus. Õiglus 'õiglustunne' sundis tunnistama, et ..
▷ Liitsõnad: ebaõiglus.