[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

blokaad ‹-i 21› ‹s›

1. linna, sadama, väegrupi jne. täielik sissepiiramine hävitamise v. alistumisele sundimise eesmärgil; sellise isoleerituse seisukord. Leningradi blokaad. Vaenlase blokaad murti läbi. Neil õnnestus blokaadist läbi murda. Palju inimesi hukkus blokaadis.
▷ Liitsõnad: maa|blokaad, mere|blokaad, õhublokaad.
2. poliitiliste, majanduslike jt. abinõude v. sõjalise jõu rakendamine mõne riigi v. riikide rühma isoleerimiseks
▷ Liitsõnad: kontinentaalblokaad.
3. füsiol med mõne elundi v. elundite süsteemi tuimastamine v. talitluse ajutine katkestamine
▷ Liitsõnad: novokaiin|blokaad, südameblokaad.

dekompensatsioon ‹-i 21› ‹s›
med mitteküllaldasest kompensatsioonist tingitud elundi talitluse puudulikkus. Südame dekompensatsioon.

doonor ‹-i, -it 2› ‹s›

1. ka med oma vere, rinnapiima, elundi, koe vm. andja. Olen korduvalt olnud doonoriks.
▷ Liitsõnad: elundi|doonor, geeni|doonor, munaraku|doonor, neeru|doonor, seemneraku|doonor, sperma|doonor, veredoonor.
2. keem aatom, mis keemilise sideme tekkimisel annab temaga ühinevale aatomile elektronipaari

düstroofia ‹1› ‹s›
med mingi koe, elundi v. kogu organismi toitumishäire. Alimentaarne düstroofia ehk näljadüstroofia.

elundi|doonor
doonor, kes loovutab siirdamiseks mõne oma elundi (eluajal v surmajärgselt). Tahab pärast surma olla elundidoonor. Elundidoonori kaart.

erektsioon ‹-i 21› ‹s›
füsiol elundi (näit. suguti, rinnanibude) suurenemine ja kõvemaks pundumine

hetero|plastika
med kahjustatud koe v. elundi asendamine liigivõõra organismi koe v. elundiga

homo|plastika ‹s›
med kahjustatud koe v. elundi asendamine sama liiki organismi koe v. elundiga

hüper|funktsioon
füsiol (elundi) liigtalitlus

hüpertroofia ‹1› ‹s›
füsiol med mingi elundi, selle osa v. koe ülemäärane suurenemine rakkude suurenemise tagajärjel. Südamelihase, rinnanäärme hüpertroofia. || piltl haiglane liialdus. Tundeelu, omandimeele hüpertroofia.

hüpo|funktsioon
füsiol (elundi) alatalitlus, vaegtalitlus

infarkt ‹-i 21› ‹s›
med vere juurdevoolu lakkamisest tingitud elundi v. selle osa kärbus; (üldkeeles hrl.:) südameinfarkt. Südamelihase ehk müokardi infarkt. Haigestus, suri infarkti. Tal oli infarkt. Sain infarkti.
▷ Liitsõnad: kopsu|infarkt, soole|infarkt, südameinfarkt.

invaginatsioon ‹-i 21› ‹s›
med elundi kihi v. osa sissesopistumine, tungimine teise sisse, tuppumine

involutsioon ‹-i 21› ‹s›
biol med taandarenemine; suurenenud elundi endisesse seisundisse tagasiminek. Emaka involutsioon.

juur ‹-e, -t 34› ‹s›

1. taime (hrl. maa-alune) kinnitus- ja toiteelund. Pikk, lühike, jäme, peenike, hargnev juur. Puitunud, mahlakas, söödav juur. Kõrbetaimede juured tungivad sügavale. Pistoks ajas, võttis juured alla. Pajuoksale kasvasid vaasis juured (alla). Juure juurest, pealt läbilõigatud vars. Juur(t)est, juur(t)ega paljundatav taim. Kasetaim on oma juured müüripragudesse ajanud, kinnitanud. Puu juurte all oli rebase urg. Toiduks kasutatakse nii selleri juurt kui lehti. Umbrohud tuleb koos juurtega välja kitkuda. See korv on juurtest punutud. | piltl. Juurteta pagulane, hulgus. Maainimene tunneb end linnas elades juurteta. Ta elamine on juured alla saanud. Rahulolematus, armukadedus ajab ta hinges juuri. Taidlus ei taha siinmail sugugi juurt võtta.
▷ Liitsõnad: imi|juur, külg|juur, lisa|juur, narmas|juur, pea|juur, puu|juur, rohu|juur, roni|juur, sammas|juur, supi|juur, säilitus|juur, toite|juur, tugi|juur, õhujuur; taimenimedes ema|juur, hammas|juur, korall|juur, must|juur, pesa|juur, seenjuur; droogide nimetustes altee|juur, lagritsa|juur, okse|juur, palderjani|juur, rabarberijuur.
2. (elundi) kinnitumisosa, (kehaosa v. elundi) kinnitumis- v. ühinemiskoht. Hamba osad on kroon, kael ja juur. Küüs oli juure vigastuse tõttu ebatasane. Mõned loodusrahvad kitkuvad habeme juurtega välja. Keele juur võtab eriti hästi vastu kibedat maitset. Sea kõrv on juurest paksem kui tipust. Tuhkrul on saba juure läheduses haisunääre. Vasaku käe pöial oli juureni ära.
▷ Liitsõnad: hamba|juur, juukse|juur, karva|juur, keele|juur, küüne|juur, nina|juur, saba|juur, sarvejuur.
3. hapendatava toidu (hrl. leiva) alustussegu, juuretis. Täna hakkan leiba tegema, eile panin, seadsin, segasin juure. Eelmisel õhtul segatud juurest saab järgmisel päeval kiislit keeta. *Viimasel leival oli juba kasu [= kannikas] pealt ära lõigatud ja uue juurt polnud veel pandud.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kile|juur, leiva|juur, taignajuur.
4. piltl algus, algupära, päritolu, (alg)allikas, lähtekoht, põhjus. Ta sugupuu juured viivad, ulatuvad 16. sajandisse. Nähtuse ajaloolised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised juured. Vastuolude, mahajäämuse, hädade, pahede, lohakuse, alkoholismi juured. Viin on kõige kurja juur. Otsib oma vigade juurt. Nende tüli juured on ühes ammuses loos. Asja peab juurteni 'põhjalikult' uurima, tundma õppima. Kultuur, mille juured ulatuvad sumeriteni. Kadripäeva pühitsemise juured ulatuvad kaugele ajalukku. Sina, poiss, oled kõigi pahanduste juur.
5. keel lihttüvi, sõna morfoloogiliselt jagamatu osa. Sõnas maa|ndu|mise|le on juur maa-.
6. mat astendatava nimetus juurimisel, otsitav arv, mille antud aste võrdub antud arvuga. Teise kolmanda jne. astme juur. Juurt võtma 'juurima'.
▷ Liitsõnad: kuup|juur, ruutjuur.

kael ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. pead ja keret ühendav kehaosa. Kaela lihased. Kaela jämedus, ümbermõõt. Pikk, peenike, lühike, jäme, punetav, lumivalge, kortsuline kael. Kael on haige, kange. Turske kaelaga mees. Mässis salli ümber kaela. Istuvad kaelani, kaelast saadik meres. Käsi on sidemega kaelas. Sõdureil ripuvad automaadid kaelas. Rätik, krae, lips on kaelas. Panin salli, lipsu kaela. Võttis salli kaelast. Nad tõusid kikivarvule ja ajasid kaela õieli. Poisid sirutasid, küünitasid, õiendasid uudishimulikult kaela. Poiss uudistas lähenejat, kael õieli. Laps võttis emal kaela ümbert kinni. Sõbrannad langevad teineteisele kaela. Kellelegi kaela hakkama, viskuma. Lahkujad nutavad teineteise kaelas. Lehmal on kell, kett kaelas. Mullikale seotakse lõõg kaela. Ratsul kael kenasti rõngas. Rangid on hobusel kaela katki hõõrunud. Murdis kanal kaela kahekorra. Kahekuine kannab kaela, kolmekuine koogab, viiekuune mõistab vitsa. | piltl. Lillekestel vajunud kaelad longu. || kaelani piltl täiesti, üleni, läbinisti; kõrini. Sipleb kaelani võlgades. Kaelani märg 'läbimärg'. *Kõik oli räägitud ja kuuldud, kõik olid kaelani tüdinenud .. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: härja|kael, kõõr|kael, luige|kael, põdra|kael, rõngaskael.
2. piltl kitsas osa v. koht. a. mingi eseme, taime, elundi vm. peenike, kitsas v. kitsenev (sageli ka teisi osi ühendav) osa. Pika kaelaga pudel. Kitsa, laia kaelaga vaas, kolb. Püssilae kael. Viiuli, mandoliini, kitarri, harfi kael. Säärsaapad ei tohi kaelast kitsad olla. Sibula kael. Reieluu, õlavarreluu kaela murd. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. b. kitsas ühendav koht maismaa-aladel v. veekogudel, ka tänavatel. Poolsaare, väina kael. Järved on kitsa kaela kaudu ühenduses. Pööras Vana turu kaelast Viru tänavasse.
▷ Liitsõnad: emaka|kael, hamba|kael, juure|kael, järve|kael, lae|kael, lahe|kael, maa|kael, mere|kael, roidekael.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› kasut. sageli fraseologismilaadseis ühendeis (piltlikus vananenud v. kõnekeelses pruugis ka gen. peale, peal, pealt konstruktsioonina) adverbi ja postpositsiooni funktsioonis. a. ‹illatiivis› ülalt (kellelegi) peale; (ülalt) alla, maha, otsa vms. Ründajaile pilluti linnusest kive, tuld ja tõrva kaela. Puu ähvardas saagijale kaela tulla. Okstelt tilkus vett kaela. Tuul keerutas katustelt lund kaela. Vaata, et laps endale laualt midagi kaela ei tõmba! Komistas ja kukkus eesminejale kaela. Lagi, vanad hooned on kaela langemas. Valas kogu oma viha õe kaela. Kallab oma viha süütuile kaela. b. piltl häirivaks, tülikaks koormaks peale, kanda, taluda; häiriva koormana peal, kanda, taluda; koormast pealt, häirimast ära. Võlad tekkisid, tulid kaela. Neil on suured maksud, võlad kaelas. Saaks ainult võlad kaelast! Saavad veel endale ebameeldivusi kaela. Ei taha sõbrale häda kaela saata. Sa tood meile õnnetuse kaela! Saad ühe sekelduse kaelast, juba teine asemel! Kahtlus langes Jüri kaela. Ära aja, veereta oma süüd teiste kaela. Nad püüdsid igati süüd endi kaelast ära ajada. Ta ei taha vastutust enda kaela võtta. Kohapidamise mured olid Eltsu kaelas. Saaks ometi selle jama kaelast ära! No nüüd on nuhtlus kaelas! Lähevad, tulevad teistele lausa nuhtluseks, ristiks kaela. Sai endale joodiku mehe kaela. Sai kutsumata võõrad kaelast ära. Sadas kaela arvukalt küsimusi, süüdistusi. *.. nüüd on minu kord teenima hakata. Aitab mul sinu kaela peal elamisest. V. Ilus. || teha, toimetada, ülesandeks; ülesandena, teha, toimetada; ülesandest, sooritamisest, toimetamisest ära. See suur töö oli kõik meie kaelas. Kõik toimetused jäid minu kaela. Talle laoti igasuguseid ülesandeid kaela. See töö, asi, asjaõiendus on jälle kaelast ära. Eksamid said kaelast ära. *Pärast seda vajusid jälle argipäevaaskeldused üksteise võidu kaela. O. Kruus. c. kallale, ahistama; kallal, ahistamas; kallalt, ahistamast ära. Vaenlane langes ootamatult kaela. Vaata et saadab sulle politsei kaela! Revidendid tulid kaela. Sai võlausaldajad kaelast ära. Hakkame minema, vihm on varsti kaelas. *.. kõrtsmik oma võla nõudmisega oli ka kaela peal. J. Pärn. d. ‹illatiivis› kõnek kaotuse osaliseks (mingis mängus), kolki. Meie võistkond sai täna jälle kaela.
4. ‹liitsõna järelosana› märgib inimest v. looma, harvemini taime
▷ Liitsõnad: ihnus|kael, kenus|kael, kudrus|kael, kure|kael, kõver|kael, nadi|kael, näru|kael, sini|kael, säni|kael, võru|kael, väänkael.

kapsel ‹-sli, -slit 2› ‹s›

1. (ümmargune v. ovaalne) kattev kest, ümbris. Kahekordse kapsliga taskukell. Avas uuril kapsli. Medaljoni kapsel. Amulett oli hõbedases kapslis. | piltl. *Ja ta hinge varjab mingi kapsel, / mis ei avane ka ema ees. J. Smuul. || farm vedelate v. pulbriliste ravimite želatiinist, tärklisest v. paberist kestake || anat elundi, õõne v. haigusliku moodustise hrl. sidekoeline ümbris, kihn
▷ Liitsõnad: kaitse|kapsel, kellakapsel; metall|kapsel, paber|kapsel, želatiin|kapsel, ravimikapsel.
2. sõj tehn silindrikujuline metallist kestaga ese lõhkelaengu süütamiseks v. detoneerimiseks, sütik
▷ Liitsõnad: detonaator|kapsel, süütekapsel.

kollaps ‹-i 2› ‹s›

1. med ringleva verehulga vähesusest tingitud äge vereringe nõrkus
2. med mingi elundi kokkulangemine, korditus
3. astr taevakeha kokkuvarisemine tema enda tekitatud gravitatsioonijõu mõjul. Gravitatsiooniline kollaps.
4. piltl täielik, järsk kokkulangemine, kokkuvarisemine. Majanduslik, poliitiline kollaps.

kompensatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. hüvitus; hüvitis. Annan selle summa sulle kompensatsiooniks tehtud kulutuste eest. Kasutamata jäänud puhkusepäevade eest maksti kompensatsiooni.
2. tasategemine, tasakaalustus, tasakaalustamine. Mustal on küll ettur rohkem, kuid valgel kompensatsiooniks parem seis. *Kui meid küllalt kiiresti ei edutatud ametitoolidel, siis otsisime kompensatsiooni naiste juures. O. Kruus. || med kahjustatud, nõrga v. ülekoormatud elundi talitluse tagamine organismi varuvõimalusi rakendades

koor ‹-e, -t 34› ‹s›

1. kõva v. sitke, kuid suhteliselt õhuke pealmine ainekiht millelgi. a. puittaimede tüve ja okste, ka juurte kergesti eralduv pindmine kiht. Männi krobeline, korbatanud koor. Pajul on sitke koor. Jänesed on käinud õunapuude koort närimas. Röövikud tungivad kuivanud puu koore alla. Kiinapuu koorest saadakse hiniini. b. puuvilja, marja, mugula vms. kest. Paksu koorega õunad. Sel karusmarjasordil on nahkjas koor. Sidruni, apelsini, redise, arbuusi koor. Noortel pähklitel on veel koor pehme. Lõunaks keedeti koorega kartuleid. Sibulal on õhuke pruunikas või kollakas koor. c. muna lubikoor. Muna on tugeva, nõrga koorega. d. maakoor. Maa kattus tahke koorega. e. mingi elundi väliskiht. Aju suurte poolkerade koor. Neerupealiste sisemus koosneb koorest ja säsist. f. piltl kellegi v. millegi näilik väline külg, mis varjab tõelist olemust. Oma karedast koorest hoolimata oli ta tegelikult heatahtlik ja vastutulelik inimene. Väline koor on sageli petlik. *Pihla Seiu oli väliselt naljahammas, kuid selle koore all peitus tõsine töömees.. H. Sergo. *Hoolimata fantastilisest koorest kajastavad imemuinasjutud omal viisil reaalset elu. R. Viidalepp.
▷ Liitsõnad: apelsini|koor, kaneeli|koor, kartuli|koor, kase|koor, kuuse|koor, lepa|koor, männi|koor, paakspuu|koor, paju|koor, park|koor, puu|koor, pähkli|koor, päris|koor, sibula|koor, sidruni|koor, tamme|koor, õunakoor; aju|koor, maa|koor, muna|koor, neerukoor.
2. piima seismisel selle pinnale kerkiv rasvarikas kiht. Rõõsk koor. Piimal on paks koor peal. Ema riisus piima pealt koort. Ostis purgi koort. Joon kohvi koorega. Pannkoogid, vareenikud, pliinid koorega. Koorest valmistatakse võid. Koor lasti hapuks minna ja löödi siis võiks kokku. | piltl. *.. miks me ise ei võinud parajal silmapilgul neid loosungeid, mille pealt te nüüd koort riisute, omaks kuulutada. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: hapu|koor, kohvi|koor, vahukoor.

koor|ollus
anat aine, millest koosneb mingi elundi koor

kootuma ‹37›
med kokku tõmbuma (hrl. koe, elundi kohta). Sidekude, armkude kootub. Haigestunud kopsuosa on kootunud.

koputlema ‹37›

1. aeg-ajalt, korduvalt koputama. *Ta käed hakkasid värisema, kepp vajus alla ning koputles vastu põrandat, nagu oleks keegi vastu ust toksutanud. E. Särgava.
2. med teat. kehapiirkonda sõrmedega v. vasarakesega kergelt koppides mingi elundi seisundit kindlaks tegema, perkuteerima. Arst koputles haige südamepiirkonda.

kordituma ‹37›
med (elundi kohta:) kokku vajuma, kokku langema, kollabeeruma. Kops korditub.

korditus ‹-e 5› ‹s›
med elundi kokkuvajumine, kokkulangemine, kollaps (2. täh.)
▷ Liitsõnad: kopsukorditus.

küübestus ‹-e 5› ‹s›
vet elundi väljalangemine keha avast. Emaka küübestus.

lakuun ‹-i 21› ‹s›

1. lünk, tühik (näit. raamatus)
2. anat med elundi (näit. kurgumandli) väike pindmine süvend

mulaaž ‹-i 21› ‹s›
mingi eseme v. elundi loomutruu (kips-, vaha)jäljend. Eksootiliste loomade mulaažid.

närvi|keskus
mingi elundi v. lihase talitlust reguleeriv kesknärvisüsteemi osa. Suuraju koore närvikeskused.

piirkond ‹-konna 22› ‹s›

1. maa-ala, territoorium, mida iseloomustavad teat. geograafilised, majanduslikud, kultuurilised vm. tunnused. USA läänepoolsemad, idapoolsemad piirkonnad. Kõrgrõhuvöönd 30.–35. laiuskraadi piirkonnas. Iisraeli lennukid pommitasid mitmeid piirkondi Süüria Vahemere rannikul. Volhovi – Laadoga – Oneega piirkonna arheoloogilised leiud. See oli ennevanasti riigi mahajäänumaid piirkondi. Kõige vanemateks tsivilisatsiooni keskusteks olid Egiptus, India, Hiina, Vahemere rannik jt. looduslike elatusvahendite poolest rikkad piirkonnad. Vabaõhumuuseumis eksponeeritakse Eestimaa kõigi piirkondade tüüpilisi ehitisi. Tuleks rohkem uurida eri piirkondade rahvalaulutraditsioone. Nähtus on levinud üsna laialdases piirkonnas. Jahimaad jagati piirkondadeks. || koht, ala, kus paikneb seda iseloomustav nähtus; ala, mille ulatuses toimub v. teostatakse midagi. Kontinentaalse kliimaga, ekvatoriaalne piirkond. Jaheda kliima piirkond. Igavese lume ja jää piirkond mägedes. Laev jõudis välja tormi piirkonnast. Seda esineb ainult mägistes piirkondades. Lääne-Eesti soode- ja metsarikkad piirkonnad. See oli kusagil Koiva puisniitude piirkonnas. Elamiseks kõlbmatu piirkond. See oli metsavendade tegevuse piirkond. Kalapüügi piirkonnad on aja jooksul muutunud. See on tähtis põllumajanduse piirkond. Suhkrupeedi kasvatuse piirkonnad. Okupeeritud piirkond. Taudi leviku piirkond. Põgenes kiiresti hädaohtlikust piirkonnast. Radioaktiivse kiirguse piirkonnas viibimise aeg on piiratud. Agronoomi, arsti tegevuse piirkond. || (terminoloogilisemas kasutuses:) mõnel maal teat. haldusüksus, ka ringkond v. regioon
▷ Liitsõnad: ida|piirkond, kesk|piirkond, lõuna|piirkond, lääne|piirkond, põhjapiirkond; administratiiv|piirkond, asustus|piirkond, elamis|piirkond, haldus|piirkond, kultuuri|piirkond, majandus|piirkond, rahvus|piirkond, tootmis|piirkond, võimupiirkond; maa|piirkond, ranniku|piirkond, sise|piirkond, troopikapiirkond; kalapüügi|piirkond, kalastus|piirkond, karjakasvatus|piirkond, põllumajandus|piirkond, tööstus|piirkond, viljakasvatuspiirkond; hooldus|piirkond, jahi|piirkond, jahikeelu|piirkond, kaitse|piirkond, keelu|piirkond, leviku|piirkond, püügi|piirkond, suvitus|piirkond, tarvitus|piirkond, tegevus|piirkond, tegutsemis|piirkond, töö|piirkond, valve|piirkond, õnnetus|piirkond, üleujutuspiirkond.
2. lähedus, lähikond, teat. asukoht, rajoon (täpsustus ees genitiivis). Planeetidevaheline automaatjaam jõudis Veenuse piirkonda. Linnud hoidsid avamere madalike piirkonda. Tal ei lubatud lahkuda elukoha piirkonnast. Haapsalu lossi piiramisest võtsid osa ka Taebla piirkonna külade mehed. Kõrts asus mõisa piirkonnas. Raudtee piirkonnast oli kuulda tulistamist. Lahkuti hoonete piirkonnast. Lambivalguse piirkonnas nägime tegutseda.
▷ Liitsõnad: nägemispiirkond.
3. mingi elundi (ligikaudne) asukoht; teat. kehaosa kitsam ala. Valud südame, mao piirkonnas. Lihasepõletiku puhul on haigestunud lihase piirkond soojem ja turses. Röntgenipildi abil tehti kindlaks luude muutused nina piirkonnas. Peaaju suurte poolkerade pind on jagatud erinevate ülesannetega piirkondadeks. Õlikindla kaitseriietuse käised kitsenevad randme piirkonnas.
▷ Liitsõnad: keha|piirkond, kukla|piirkond, kuulde|piirkond, kõhu|piirkond, nimme|piirkond, nägemis|piirkond, oimu|piirkond, otsmiku|piirkond, päraku|piirkond, ristluupiirkond.
4. mingi nähtuse teat. ring. Huvide piirkond. Kunsti, teaduse eri piirkonnad. Aastatega kogemuste piirkond laienes. Lineaarvõrratuste süsteemi lahendite hulga poolt moodustatud kujundit nimetatakse lahendite piirkonnaks. *Näiteks on puu ju rahvakeelne sõna. Aga selle ümber on tekkinud suur piirkond oskussõnu – puu osade ja puuliikide nimetused. J. V. Veski.
▷ Liitsõnad: huvi|piirkond, mõiste|piirkond, mõju|piirkond, suhtlemis|piirkond, tähenduspiirkond.

puudulikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as puudulik). Eestikeelse terminoloogia puudulikkus tegi tõlkimise raskeks. Aminohapete puudulikkusest tingitud häired lapse arengus. Ajupõrutuse tagajärjel tekkinud intellektuaalne puudulikkus. *.. ka aru ei olnud tal pikk. Aga sel, tema puudulikkusel, ei puudunud omapära. H. Raudsepp. || med mingi elundi puudulik talitlusvõime, insufitsientsus. Südame(talitluse) äge, krooniline puudulikkus. Veresoonte, pärgarterite, veeniklappide, vereringe puudulikkus. Raviti maksa, neerude puudulikkust.
▷ Liitsõnad: hingamis|puudulikkus, immuunsus|puudulikkus, maksa|puudulikkus, neeru|puudulikkus, südame|puudulikkus, vereringepuudulikkus.

rebend ‹-i 2› ‹s›
rebenenud koht. Plekkide ja rebenditega tööriided. Rebendit parandama, nõeluma. Pealispükste rebendist välkus valge aluspesu. Kudumisvigadena võib ette tulla auke ja rebendeid. Laevakeres oli meetripikkune rebend. || med vet (mingi elundi v. koe vigastusena). Lihase, kõõluse, kõhukelme, munajuha rebend. Rebend paranes kiiresti.
▷ Liitsõnad: maksa|rebend, põrnarebend.

resektsioon ‹-i 21› ‹s›
med elundi vm. anatoomilise üksuse haigestunud osa kirurgiline eemaldamine. Mao, kopsusagara, põlveliigese resektsioon.

ripse ‹ripsme 17› ‹s›
‹hrl. pl.› (väike) karv v. niitjas moodustis. a. lühike jäme karv silmalau serval, silmaripse. Pikad, tihedad, kaunilt kaarduvad ripsmed. Heledad, tumedad ripsmed. Neiu värvis ripsmeid. Pilgutas kiiresti oma ripsmeid. Piilub teist ripsmete vahelt, varjust. Pisar valgub ripsmeile. Ripsmeil rippusid pisarad. b. rakust väljasopistuv peenike moodustis (elundi v. organellina). Hingamisteede limaskesta katavad ripsmed. Ripsmed võimaldavad kingloomal edasi liikuda. Ripsmete lainjas liikumine. c. selline moodustis taimedel; (kaeral:) pööris
▷ Liitsõnad: kunst|ripse, valeripse.

rudiment ‹-mendi 21› ‹s›

1. biol elundi alge, arenev elund; arengu jooksul tähtsuse kaotanud elundi alge, jäde. Risoomi soomused on lehtede rudimendid. Inimese ussripikut võib pidada rudimendiks.
2. piltl jäänus. Keel säilitab varasemate aegade muutevormide rudimente. Rudimente pruudile uue kodu näitamise kombest leidub üle Eesti.

ruptuur ‹-i 21› ‹s›
med vet elundi v. koe seina rebend

sagar2 ‹-a 2› ‹s›

1. hoog, rops (hrl. vihma). Tuli hea, tubli, tihe sagar vihma. Mõni sagar sooja vihma, ja kõik lööb haljendama. Rohi oli märg, öösel oli sadanud paar sagarat. Vahel sajab peene kihuna, vahel tugevate sagaratena. Vihma ladises, sekka ka mõni sagar rahet. *Äkki põrutas vastu akent jämedapiisaline sagar. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: vihma|sagar, sajusagar.
2. kobar, salk; tropp. Inimeste sagar. Küla vahel liikus noori sagaratena. Teised olid tema ümber sagaras koos. Miks te kõik sagarasse kogunete? Põõsa varjus oli põldpüüde sagar. Tee ääres oli hoonete, tihe põõsaste sagar. Pilvede sagarad liikusid kiiresti üle taeva. *Mehe tuline hingus tõi terve pilve viinalehka ja ta sõnad sagara sülge Marfa Matvejevna näkku. V. Õun.
▷ Liitsõnad: pilve|sagar, suitsusagar.
3. anat elundi suuremal v. vähemal määral eristatav osa (lobus) (näit. ajus, kopsus, näärmeis). Suuraju sagarad. Kilpnäärme, eesnäärme parem sagar.
▷ Liitsõnad: kiiru|sagar, kopsu|sagar, kukla|sagar, maksa|sagar, oimu|sagar, otsmikusagar; ees|sagar, kesk|sagar, taga|sagar, ülasagar.

sari1 ‹sarja 31› ‹s›

1. ühelaadsete, ka omavahel seotud esemete v. nähtuste rida v. rühm, seeria. Populaarteaduslike raamatute sari. Kirjaniku looming antakse välja „Kogutud teoste” sarjana. Klaveriprelüüdide sari. Kunstniku õlimaalide sarjast on huvitavaim „Õhtu rannas”. Täna on kavas sarja neljas, viimane film. Meditsiiniteemaliste loengute sari. Jalgpalli meistrivõistluste sarjas kohtuti Poolaga. Korraldati terve sari katseid. Need kolm romaani moodustavad nagu omaette sarja. Liitega -el saadud tuletiste sari. *Ta nägi, et tahvli mustale linoleumile oli pliiatsiga kirjutatud sarjade viisi matemaatilisi valemeid.. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: artikli|sari, foto|sari, karika|sari, katse|sari, kontserdi|sari, loengu|sari, margi|sari, pildi|sari, raamatu|sari, romaani|sari, saate|sari, tele|sari, võistlussari.
2. murd tihedalt lähestikku asuvate hoonete, esemete, moodustiste kogum, kobar. *Suurem või väiksem sari halle savionnikesi viltu vajunud ustega.. E. Vilde. *All sirelipõõsa lillatavaid sarju / mu valge käsivars kui luige kael / nüüd püüab kobaraid.. M. Under.
3. ‹liitsõna järelosana› mõne elundi nimetuses
▷ Liitsõnad: muna|sari, seemnesari.

segment ‹-mendi 21› ‹s›

1. lõik. Kõnevoolu segment. Segmentideks lõikama. *.. ülalt [kirikutornist] kukkus alla paar segmenti vasetatud plekki.. L. Anvelt. || mat ringist sirgega v. kerast tasandiga äralõigatud osa. Ringi, kera segment.
2. zool metameer, üksiklüli (näit. lülijalgseil)
3. anat elundi (kopsu, maksa, neeru) osa, millel on oma vereringe

skleroos ‹-i 21› ‹s›
med mingi elundi v. koe kõvastumine temas vohava sidekoe tõttu. Veresoonte skleroos.
▷ Liitsõnad: arterio|skleroos, atero|skleroos, kardio|skleroos, nefro|skleroos, otoskleroos.

song ‹-a 22› ‹s›
med vet elundi väljasopistis, mida põhjustab kehaõõne seinas olev puue, hernia. Songa sisaldis ehk sisu. Songa pitsumine. Paigaldatav song. Mul on song. Poiss karjus endale songa kubemesse. Suurest rassimisest võib song tulla.
▷ Liitsõnad: aju|song, kubeme|song, kõhu|song, naba|song, reie|song, valgejoonesong.

sünergism ‹-i 21› ‹s›

1. biol mitme elundi, hormooni, ravimi, keskkonnateguri vm. samasuunaline võimenduv koostoime
2. maj ettevõtte allüksuste koostööga saavutatav parem tulemuslikkus omaette tegutsemisega võrreldes

süsteemne ‹-se 2› ‹adj›
süsteemina, süsteemis olev, süsteemipärane, korrakindel; kogu süsteemi hõlmav. Nähtuste süsteemne käsitlus, uurimine. Uus õpik annab süsteemse ülevaate viimaste aastakümnete ajaloost. Arhiivide süsteemne korrastatus. Süsteemne ühik 'rahvusvahelisse mõõtühikute süsteemi kuuluv, SI-süsteemi ühik'. Teadmiste süsteemsed seosed. Süsteemsed herbitsiidid 'taime sees laialikanduvad herbitsiidid'. Süsteemsed sidekoehaigused 'mitme elundi ja elundisüsteemi põletikulise protsessina avalduvad haigused'.

taabes ‹-e 4› ‹s›
med elundi v. koe häving, kuive; seljaajukuive

torsioon ‹-i 21› ‹s›

1. füüs tehn vääne
2. med mingi elundi v. selle osa keerd pikitelje suhtes

töö|võime

1. inimese suutlikkus teha tööd. Suure töövõimega uurija. Töövõime täielik kaotus. Töövõime kahanes, langes.
2. elundi v. elundkonna talitlusvõime. Haigus kahjustas bronhide, närvisüsteemi töövõimet. Külma käes langeb lihaste töövõime.
3. tehn seadme võime täita ettenähtud ülesannet etteantud parameetritele vastavalt

urge ‹urke 18› ‹s›

1. anat siseelundite vaheline kehaõõne osa v. mõne elundi sees olev ruum, laienenud veen v. selle osa, siinus
▷ Liitsõnad: eesnäärme|urge, kanna|urge, kiilluu-|urge, lauba|urge, mandli|urge, mao|urge, munandimanuse|urge, neeru|urge, otsmiku|urge, päraku|urge, ülalõualuu-urge.
2. (hrl. looduslik) koobas, õõs v. auk; geol karstikoobas v. -tühe, samuti ka langatuslehter v. kurisu. Voolav vesi on paekivisse uuristanud lõhesid ja urkeid. Kuimetsa karstivälja urked.

valendik ‹-diku, -dikku 30› ‹s›
anat toruja elundi õõs (lumen). Mao, peensoole valendik. Veresoonte, bronhide valendiku ahenemine.
▷ Liitsõnad: soolevalendik.

värat ‹-i 2› ‹s›

1. murd värav. *Ei pääsenudki ükski võõras naljalt mõisaõue sisse, muidu kui pidi tõmbama värati juures tornikella .. J. Vahtra.
▷ Liitsõnad: rehe|värat, õuevärat.
2. anat süvend elundi pinnal, mille kaudu sisenevad v. väljuvad sooned, närvid ja juhad. Neerupealise värat.
▷ Liitsõnad: kopsu|värat, maksa|värat, munasarja|värat, neeru|värat, põrnavärat; songavärat.

värk ‹värgi 21› ‹s›
kõnek täpsemalt määratlemata asi, tegevus, olukord jne.. a. (seadeldise, seadme vms. kohta). Meie tsehhi vananenud värgid vahetati uute seadmete vastu. Arvuti on ikka üks vägev värk küll. Hääle järgi on kuulda, et mingisugune värk mootoris logiseb. Roostetanud värgiga kell. Varas on auto küljest ära kruttinud nii palju värke kui jõudis. *Kui te olete vabrikudirektor .., siis olete alati huvitatud kahest: esiteks, et see värk käiks, ja teiseks, et see värk ei laguneks. H. Saari. b. (mõne elundi kohta). Vanadusega kipub sisemine värk korrast ära minema. Kopsud ja muud värgid on mul terved. *Ka meri, mets ja veel üks värk, kust me kõik välja oleme tulnud, pidada olema võitja päralt. A. Hint. c. (mitmesuguste esemete kohta). Sahtlis oli igasuguseid riistu ja värke. Aias kasvab mitmesugust värki: kapsast, hernest, küüslauku. Mis värgi sa täna oled selga pannud? Maalimise värgid tõi ta linnast kaasa. Hauale püstitati imelik rauast värk. Laadalt ostetakse suhkrut, jahu ja igasugu muud värki. *Kuid midagi polnud parata, see koli ja koitanud värk siin oli kõik hinnaline, midagi polnud vaesusest. K. Ristikivi. d. (tegevuse, sündmuse, nähtuse vms. kohta). Laulatus on pidulik värk. Pani teatritegemise värgi käima. Kooli asju ja värke ajab direktor. Korraldas viktoriine ja muid värke. Valitsus peaks kõik ühte värki vedama. Ajasime juttu poliitikast ja muudest maailma värkidest. Kooliskäinud mehed mõtlevad igasugu värkisid välja. Virmaliste vehklemine pole sugugi lihtlabane värk. Kunst on vist üks keeruline värk. e. (olukorra, asjade seisu kohta). Ei saa aru, mis värk selle võistlusega ikka on. Vägev värk – isa ostis uue teleka. Lehes on see värk kõik kirjas, kuidas mees pankrotti läks. Lõunamaadel on hoopis teistsugune värk. Veider värk, et mees öösiti kodus ei maga. Nende lahutusega on mingi segane värk. *Ah isegi suitsu ei lubata teha? Siis on teil küll vilets värk. R. Männis. || (tegevuse, olukorra v. situatsiooni kohta, mis on kellelegi v. millelegi omane). Toidutegemine on rohkem naiste värk. Sõjaaja värk – võid kergesti kuuli keresse saada. Riided olid tal puha linna värk. Taeva värke ei või inimene teada. Kroonu värk, asjad käivad aeglaselt. *Kõrtsi värk! .. Lehkab kui sealaut, suitsu ja inimeste higi, joodikute jama ja röhkimist. A. Mägi. || värki (väljendab liiki v. laadi). Külaline oli õige peenikest värki proua. Nägi liikumas inimese värki musti kogusid. Kasvatab igat värki aedvilju. Jüri on hoopis teist värki mees kui ta vend. Sama värki juttu kuulsin ka küla pealt. Tööd on siin mitut värki.
▷ Liitsõnad: asja|värk, kaader|värk, kella|värk, kroonu|värk, masina|värk, tool|värk, tõu|värk, veevärk; lõua|värk, mehe|värk, moka|värk, suuvärk; filmi|värk, keele|värk, laada|värk, nas(s)|värk, remondi|värk, streigi|värk, sõja|värk, tule|värk, vigurivärk; elu|värk, ilma|värk, nõiavärk; ime|värk, ise|värk, saksa|värk, seda|värk, vanavärki.