[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

epistel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. manitsev v. etteheitev pikem kõnelus, noomituskõne; õpetuskõne, õpetussõnad. Mõru, sapine, pikk epistel. Epistlit (peale) lugema, pidama. Süüdlane kuulas epistlit mahalöödud pilgul. Hilinemise eest on mul epistlit oodata, tuleb mul epistel vastu võtta. *Õpetajahärra omalt poolt annab pruutpaarile kaasa vaevalisele eluteele pika ja õpetliku epistli. L. Tigane.
▷ Liitsõnad: manitsus|epistel, moraaliepistel.
2. kirikl apostli kiri; apostlite kirjadest valitud pala ettelugemiseks jumalateenistusel. *.. köstriisand, kelle kohus muidu oli orelit mängida, tohtis täna evangeeliumi ja epistleid lugeda .. J. Lintrop.
3. nlj kiri; läkitus. *Ma pidin naerma, võrreldes seda korraliku perekonnaisa kirja oma Pariisi tuttavate pöörase epistliga. F. Tuglas. || kirj kirjandusžanrina värssides kiri v. läkitus. *Seal kirjutas Arouet ka oma esimesed sädelevad epistlid kaasaegsete kuulsuste kohta .. A. Aspel.