[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hägune ‹-se 4› ‹adj›

1. tuhm, ähmane, (kergelt) udune. a. (millegi konkreetse kohta). Vihmast hägune aken. Tubakasuitsust hägune ruum. Hägune kaugus, silmapiir, virvendus. Hägused piirjooned. Laterna hägune valgus. Hägune hämarus, hommik, päev. Silmad on unest hägused. Ta pilk, vaade muutus järjest hägusemaks. b. (millegi abstraktse kohta). Hägune ettekujutus, lugu. Hägused muljed lapsepõlvekodust. *Mis selle häguse probleemi lõpuks lahendas, see jäigi üldsusele teadmata. P. Rummo.
2. (vedelike kohta:) kergelt sogane, mitteselge. Hägune vedelik, lahus. Vesi pudelis oli veidi hägune.