[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

intonatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel kõne põhitooni kõrguse muutumine lauses, kõnemeloodia. Ühtlane, tõusev, langev, küsiv, laulev intonatsioon.
2. muus helide ja intervallide helikõrguslik täpsus ettekandel; meloodia kõige väiksem iseseisev väljenduslik osa. Intonatsiooni puhtus. Laitmatu intonatsioon. Helilooja on kasutanud rahvalaulude intonatsioone.
3. (tunde)toon, (tunde)värving. Lausus seda erilise intonatsiooniga. *Lauliku värssides kuuleme uusi võitlevaid intonatsioone.. E. Nirk.