[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

läkitama ‹37›

1. kedagi v. midagi kuhugi v. kellelegi saatma, lähetama. Lembitu läkitas saadikud teiste vanemate juurde. Aafrikasse läkitati misjonäre paganaid ristiusku pöörama. Läkitab ajalehtedele luuletusi, sõnumeid. Olen talle selles asjas mitu kirja läkitanud. BBC läkitab eetrisse saateid paljudes maailma keeltes. Neiu läkitas mulle naeratuse, tigeda pilgu, õhusuudluse. Läkita ta põrgu, potilaadale, kui ta veel niisuguse jutuga su juurde tuleb. *.. andke nad seaduse kätte, läkitage nad külmale maale. E. Vilde.
2. kõnek viskama, heitma; lööma, virutama. Läkitasin kapatäie vett kerisele, suitsukoni aknast välja. Heameelega läkitaks talle ühe tulise. *Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud, kui läkita rihmaga küürule .. A. H. Tammsaare.