[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maa|-alune

1. ‹adj› maa(pinna) all, maa sees asuv v. toimuv. Maa-alune käik, ruum, varjend, ladu, koobas, jõgi, järv, veevool. Maa-alune kaeveõõnte labürint. Lossi maa-alused vangikongid, keldrid. Pooleldi maa-alune muldonn. Kivikalmed asendusid hiljem maa-aluste haudadega. Risoomid on taime maa-alused varred. Maa-alune kaevandamine, plahvatus.
2. ‹s› maa(pinna) all asuv käik, ruum vms. Poisid liikusid koobastiku pimedas maa-aluses kobades edasi.
3. ‹s› ‹pl.› müt algselt surnud, hiljem olendid, kes elasid maa v. põranda all. *Meelitand [ta] maa-aluseid ja majahaldjaid, / vetevaimud pulmapäeval kaevuandi said. M. Under.
4. ‹s› ‹pl.› folkl maaviha põhjustatud nahahaigus (näit. vistrikud, punetus, käsnad). Maa-aluseid arstiti vihtlemisega. *Võib-olla ehk olin jäänud kusagile magama, kust sattusid maa-alused mu kaela peale .. J. Mändmets.