[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

moraal ‹-i 21› ‹s›

1. väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteem, mis reguleerib inimeste käitumist mingi sotsiaalse rühma piires ning suhtumist teistesse rühmadesse. Kristlik, kiriklik moraal. Keskaja moraal. Orja moraal erineb orjapidaja moraalist.
▷ Liitsõnad: hundi|moraal, kiskjamoraal.
2. inimes(t)e käitumine oma kohuse täitmise v. sündsuse seisukohast; kõlblus. Vanad on kõigil aegadel kurtnud, et noorte moraal on madal, langenud, lõtv. Peab ennast kõrge, laitmatu moraaliga inimeseks. || (kellegi, eriti mingi kollektiivi enesetunde v. teotahte jms. kohta). Sõjaväe, väeosa, diviisi moraal on hea, lõi kõikuma.
▷ Liitsõnad: elu|moraal, käibe|moraal, seksuaalmoraal; võitlusmoraal.
3. kõnek järeldus, õpetus (millestki). Jutukeses on ka oma moraal. Ära hakka jälle moraali lugema 'pikalt-laialt rääkides õpetama ja manitsema'. *Ning sest järgneb moraal: tark, kes saksa, rumal, kes talupoega petab. R. Viidalepp. *Oli vaid meelde tuletanud spartalikku moraali: tegutsege, ainult ärge vahele jääge. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lõppmoraal.