[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pakane ‹-se 4›

1. ‹s› hrl. suurte miinuskraadidega õhutemperatuur, (kõva) külm. Talvine pakane. -30° pakast. Kõva, vali, käre pakane. Ehtne Siberi pakane. Väljas aiateibas paugub pakane. Pakane kaanetas jõed ja järved. Pakane kõveneb, nõrgeneb, annab järele. Lühikesed sulad vaheldusid pakasega. Ilm läheb, keerab pakasele. Sellise pakasega kulub igaühele kasukas ära. Ka kõige kangema pakasega käisime suusatamas.
2. ‹adj› pakasega iseloomustuv, (väga) külm. Pakane hommik, päev. Pakasel talvel külmub Soome laht kinni. Taevas läheb selgeks ja ilm pakaseks. Öö tuleb pakane. Veebruar on meil harilikult kõige pakasem kuu. Pakases taevas vehklesid virmalised. Küllaldase lumikatte all talvituvad maasikad ka pakastel talvedel rahuldavalt. Pakane lumi krigiseb jala all. || van (intensiivsust rõhutavana koos sõnaga külm). *Ja kuidas need pisukesed elukad .. pakast talvekülma jõudsid kannatada.. F. R. Kreutzwald.