[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

peru1 ‹11› ‹s›
etn pujuseta vitsmõrd. Peruga kalu püüdma. Ojadesse pandi perud sisse.

peru2 ‹11› ‹adj›

1. (hobuse kohta:) (kohkumisest) äkitselt jooksma pistev v. tagant üles lööv, kergesti lõhkuma hakkav, juhtimisele mittealluv. See hobune on peru, kardab autot. Üsna peru noor kõrb. Hobune läks peruks ja hakkas lõhkuma. Kutsaril oli tegemist perude hobuste ohjes hoidmisega. Kihutab nagu peru hobune. Kartsime teda nagu peru hobust. *Hull poiss ajas paugutamisega varsa peruks. A. Beekman. | piltl. *.. Arutamme laiskusse suikunud huumor läks peruks metsavahtide krobelistest naljadest. E. Krusten.
2. piltl (inimese kohta:) taltsutamatu, tormakas; tõrges. Peru ja metsik iseloom. Noor inimene, veel liiga peru sellisteks asjaajamisteks. Tüdruk oli nii peru, et ei lasknud end puutudagi. *Miks ei karju sa, ei kisenda, ei sõima? Miks ei lähe sa vahel peruks..? A. Gailit.