[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

piki

1. ‹prep› [part] mööda. a. (midagi v. millegi äärt, serva mööda toimuva hrl. pikisuunalise liikumisega ühenduses). Rongkäik liikus piki tänavat väljaku poole. Läksime piki Paldiski maanteed Stroomi metsa. Tõttasime piki kõnniteed, alleed peatuse poole. Hakkasin minema piki trammiteed, raudteed. Läksin piki metsasihti. Poisid kõnnivad piki kaisid ja vahivad laevu. Käis piki koridori edasi-tagasi. Naine astus piki põllupeenart. Läksime piki metsarada. Kõndisime piki mereranda, jõekallast, kindluse väliseid müüre. Purjetasime piki Peipsi põhjarannikut. Sõudsime piki jõge üles. Piki orgu puhus jäine tuul. Kobasin piki seinu, kuni leidsin ukse. Veejoad voolasid piki tänavarentsleid. Meie edasine marsruut kulges piki Ahja jõe kallast. Triikrauaga töötatakse ühtlaselt piki ja põiki riiet. *Kaks väikest oravat sööstavad suure robinaga mu selja taga piki männitüve alla ja jooksevad üle muru. L. Ruud. b. (ka muupidise liikumisega ühenduses). Libisesin piki katust alla. Laviin langes piki mäekülge allapoole. Pinnatuisu puhul lumi kandub edasi ainult piki lumepinda. Piki põski jooksid pisarad. Kõndis piki põldusid ja metsi. See heli tekib siis, kui tõmmatakse pulgaga piki kammipiisid. c. (paiknemisega seoses). Ahelküla majad asuvad reas piki suurt teed. Piki tänavat põlesid üksikud laternad. Rindelõik kulges piki Riia – Pihkva maanteed. Olime kaitsepositsioonil piki lagendiku serva. Maantee jooksis piki seljandikku. Piki kraavikallast käis teerada. Piki kiviaeda kasvasid kadakad. Linn on piki jõge pikaks veninud. Piki seinu asetsesid pingid. Piki sõiduteed kulgeb valge telgjoon. Piki rästiku selga jookseb sakiline joon.
2. ‹postp› [gen] hrv jooksul, pikku, vältel. *Aga ta oli aastate piki nõnda harjunud mõtlema, õppinud ka ütlema. R. Sirge.
3. ‹adv› hrv pikkupidi, pikuti. *Sedaviisi tulevad kõik „suutäied” ühesugused, turvas segatakse piki ja risti ühtlaselt läbi. K. Kass.
▷ Liitsõnad: ajapiki.