Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
Leitud 2 sobivat artiklit.
rähk1 ‹räha 22› ‹s›
1. teravate servadega kivikillud; geol karbonaatsete kivimite murenemisel tekkinud teravakandilistest osistest koosnev kivirusu. Paesel aluspõhjal lasuv rähk. Savikas, savivaene rähk. Pinnas koosnes rähast ja kruusast. Luuderohi kasvab otse rähal. Mõnes kohas on teele veerenud rähka. *Rahnud on enamasti meetri ringis kõrged, aastatuhandete jooksul alt veidi rähka mattunud. V. Maavara.
▷ Liitsõnad: kivi|rähk, kruusa|rähk, pae|rähk, savirähk.
2. murd rähm. *Ta nägu on unine, silmanurkades kollane rähk.. E. Ellor.
rähk2 ‹räha 22› ‹s›
murd halbus, halb asi. Rähka tegema 'halba, kurja, ülekohut tegema'. *Nad olid läinud seejuures jälle nii rähka [= pahuksisse], et Toomas oli jumalaga jätmata talust tulema tulnud. A. Kivikas.
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |