[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

muristama ‹37›
murd murima. *Jaak võttis maast kõdunenud rao, hakkas seda sõrmede vahel muristama. L. Kahas. *.. need ajad on taas möödas, kus tara küljest lippe muristati ja kiiruga paja alla aeti .. L. Hainsalu.

raag ‹rao, raagu 21› ‹s›

1. (lehtedeta, kuiv) peen oks, oksake, vitsake. Hagude raod. Peentest raagudest ja rohukõrtest linnupesa. Läks metsa ja korjas kuivi raage. Paneb, murrab raage pliidi alla. Raod praksusid lõkkes. Kuivanud raod murdusid kõndija jala all. Vana luuakontsu raod on tömbiks kulunud. Tõmbas luuast paar raagu. Vares, kuldnokk kannab raage pessa. Põõsad olid lehitud, paljaste raagudega. *Raja teed [tihnikus] ja varja nägu, / et ei raod sind kriimustaks. P. Haavaoks.
▷ Liitsõnad: kase|raag, luua|raag, oksa|raag, viha|raag, vitsaraag.
2. bot õie, õisiku v. vilja vars. Jõhvika õied asuvad pikkadel peenikestel raagudel.
▷ Liitsõnad: köit|raag, pea|raag, vilja|raag, õieraag.

rao|hunnik
Sisalikud sabistasid raohunnikus.

õie|raag [-rao]
bot õie vars (2. täh.), mis ühendab õit taime teiste osadega. Sinilille õitsemise ajal kasvab õieraag pikemaks.

õisiku|raag [-rao]
bot õisiku vars