[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tüma ‹11›

1. ‹adj› pehme. a. (pinnase kohta:) pehme, soine. Tüma maa, pinnas. Ees on aurav tüma soo. Karjamaaks oli tüma raba. Tümad jõekaldad. Tüma orulamm ei kandnud ratsanikku. Rada läks tümaks. Maapind on muutunud tümaks poriks. Tümaks sõidetud tee. Vihm on tee tümaks leotanud. Põld on tümasid kohti täis. Viimaks pääseti tümast laanest kõrgema maa peale. Tundis jalgu tümasse kamarasse vajuvat. Mida kaugemale, seda tümam soo on. Pori, mis õhtul oli tüma, on nüüd kõvaks külmetanud. b. (muu kohta); ant. kõva. Hüva tüma liha. Varsti on kartulid tümad. Tümaks keenud herned, oad. Saapad olid head tümad astuda. c. (inimese kohta:); omadega läbi; lõtv (ja jõuetu); ebakindlate liigutustega. Poisid olid pikast jooksust tümad. On nii väsinud ja tüma, et ei taha rääkidagi. Mehed vihtlesid kehad tümaks. Varas on tümaks pekstud. Tambin su tümaks! Anname talle kere peale, teeme ta tümaks. Isa teeb pojal kere tümaks. Nad olid üsna tümad mehed, kui kõrtsist lahkusid. Keel oli tal juba täitsa tüma 'rääkis ebaselgelt, keel oli pehme'. Ütles seda üsna tüma keelega. d. järeleandlik, nõustuv. Teeb oma pisaratega kangemagi mehe tümaks. Tegi teise oma jutuga tümaks. Laskis ennast tümaks rääkida.
2. ‹s› pehme, soine koht pinnases. Loom jäi tümasse kinni, on tümas kinni. Vaata, et sa hobusega tümasse ei vaju! Lehm on jalgupidi tümas. Ajab lehmi tümas taga. Traktor vajus tümasse. Jäi tümasse – vajus luupekseteni pehmesse savisse. Lehm tiriti köitega tümast välja.