[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

haarama ‹haarata 48›

1. midagi kiire liigutusega kätte (loomad suhu, küünte vahele) võtma, kahmama; käega (suuga, hammastega vm.) millestki kinni võtma v. selleks mõeldud liigutust tegema. Midagi tangidega, pihtidega, tangide, pihtide vahele haarama. Haaras kaika, relva, esimese ettejuhtuva eseme, et ennast kaitsta. Haaras lapse kaenlasse, käte vahele, sülle. Haarab rooliratta pihku, ohjad kätte. Isa haaras poisil käsivarrest, kraest, rinnust, hõlmast kinni. Haaran varnast mütsi ja laualt raamatu. Haarasin mantli õlgadele ja väljusin. Haaras pliiatsi ja hakkas kirjutama. See otse sunnib sulge haarama 'kirjutama hakkama'. Tüdruk haaras põõsa küljest peotäie marju. Ta haaras käega rinnust kinni ning oigas. Vaarun ja haaran kiiruga tooli seljatoe järele. Kukkudes haarab ta kätega õhku. Koer haaras kondi suhu. Kull haaras saagi küünte vahele. Uppuja haarab õlekõrrestki. | piltl. Ostjad haarasid vastilmunud raamatu otse lennult. Lained haarasid paadi ja paiskasid randa. Tuul haarab kaasa liiva ja tolmu. Leegid haarasid tallikatuse.
2. oma valdusse v. võimusesse võtma. Võimu haarama. Maa-alasid, varasid oma valdusse haarama. Haarasin jutuotsa, mänguinitsiatiivi enda kätte. Teda haaras nõrkus, palavik, väsimus. Mind haaras nukrus, mure, kartus, kaastunne, ahastus, meeleheide. Neidu haaras trots, raev, viha. Jaani oli haaranud tegutsemisiha, kummaline igatsus, võitmatu uudishimu. Lindat haaravad kahtlused, ärevad mõtted. Südant haaras erutus, rõõm. *Meelehärdus haaras voogava lainena kogu ta olemuse. A. H. Tammsaare.
3. kedagi kaasa kiskuma, kütkestama, köitma. See tegevus, töö haaras mind. Film, näidend, tants, maal haarab oma erakordsusega. Laul haaras kuulajaid esimesest hetkest. Romaan haaras mind põneva sündmustiku tõttu. Olime sügavalt haaratud sügismetsa ilust. Mäng haaras poisse niivõrd, et nad unustasid lõunasöögi. Mehed olid jutust sedavõrd haaratud, et ei märganudki lähenevat võõrast. Haarav muusika, vaatepilt, tegelaskuju. Haarav spordiala, võistlus.
4. hõlmama, enda alla võtma, endasse mahutama. Streik haaras ligi paarkümmend tuhat töötajat. Põletik oli haaranud kõri limaskesta. „Tõde ja õigus” haarab üle poole sajandi pikkuse perioodi. Kirjaniku elu ja loomingut haarav monograafia.
5. midagi tajuma, tunnetama. Kõike ümbritsevat ei haara inimene esimese pilguga. Ta haarab probleeme kiiresti.
6. sõj vaenlase tiivast möödudes ümberpiiramise eesmärgil vastase tagalasse tungima

krõksutama ‹37›
krõksuma panema, krõksumist tekitama; krõksuma pannes närima. Poiss krõksutas tangide vahel pähkleid. Tüdruk krõksutab pluusi trukknööpidega. Lapsed krõksutavad päevalilleseemneid, midagi süüa. *Konte krõksutati ise ja visati tagaskätt koertele.. L. Promet.

kulpi ‹adv›
murd torusse, toruli. *Kaksikutel [lastel] läksid mokad kulpi. Et neid metsa marjule ei võetud. L. Promet.

käe|pide
eseme osa, millest selle kasutamisel käega kinni võetakse v. hoitakse. Kurika, reketi, vihmavarju, mõõga, pussi, höövli, triikraua, sae käepide. Ukse, sahtli, laeka käepide. Kõvera käepidemega jalutuskepp. Tangide käepidemed. Haaras uksel käepidemest kinni. Tõmbas ust käepidemest.
▷ Liitsõnad: metall|käepide, puit|käepide, vaskkäepide.

kärssus ‹adv›
kortsus, kipras, kirtsus. Kärssus nahk. Mokad, nina on pahameelest kärssus.

laiali ‹adv›

1. (laialt) lahti, (laialt) avatud v. avatuks; pärani. Käed, jalad laiali. Ajab jalad, käed laiali. Sõrmed, varbad laiali. Värav laiali lahti. Hõlmad eest laiali. Kotkas sirutas tiivad laiali ja tõusis lendu. Tangide mokad ei andnud rohkem laiali minna. Ajas suu nii laiali, et lõuapärad naksusid. Suu laiali nagu karjaaia värav. Vahib mind, silmad laiali, nagu ilmaimet. Muudkui irvitab, hambad laiali. Tõmbas lõõtsa viimseni laiali. Laotas mantli murule laiali. Põõsaid laiali lükates tungisime läbi padriku. Vesiroos lõi oma valge õiekrooni laiali.
2. hajali, hajuvil(e); üks ühes, teine teises suunas v. kohas, üks ühte, teine teise suunda v. kohta; hunnikust vm. kuhjatisest laiemale alale. Põllud olid laiali metsatukkade vahel. Suvilad on mööda nõlvakuid laiali. Herned veeresid mööda põrandat laiali. Buldooser lükkas kruusahunnikud laiali. Hõõrus süljeläraka jalaga laiali. Ära nuta, ripsmetušš läheb laiali. Elaniketa majast on kõik asjad laiali kantud. Kuurilobudik kisti laiali. Lösakil või päris laiali vajunud vanad taluhooned. Kehval paberil läheb tint laiali. Konjak valgus kuuma lainena üle keha laiali. Kontrolltööde vihikud jagati õpilastele laiali. Kas kutsed on laiali saadetud? Lapsed neil juba suured ning ilma mööda laiali. Tehase tsehhid on mitmes hoones laiali. Vaenlase diviis purustati, löödi laiali. Kogu see kamp tuleks laiali peksta. Koosolek lõppes, rahvas läks laiali. Suvel on pere laiali, kes kusagil. Meeleavaldajad aeti laiali. President saatis parlamendi laiali. Kanapojad jooksid hirmunult laiali. || laokil(e). Ükski asi pole omal kohal, kõik on laiali ja pilla-palla. Laps jättis mänguasjad tuba mööda laiali. || (millegi abstraktse kohta). Ta mõtted on laiali, ta ei suuda kontsentreeruda. Uudis lagunes kiiresti üle küla laiali. Just tema kaudu, tema käest on see jutt laiali läinud. Latatara, kes kannab kõik jutud laiali.

lõug ‹lõua pl. illat lõugadesse e. lõugu(sse) pl. iness lõugades e. lõugus pl. elat lõugadest e. lõugust 23 ‹mitmuse paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› näo liikuv alaosa, mille toeseks on alumine lõualuu, alalõug. Ümar, pehme, terav, esiletungiv, lai, kandiline, nurgeline lõug. Puhtaks, siledaks raseeritud lõug. Karvane, habetunud lõug. Lohuke, vaoke lõua otsas. Lõua otsas on habemetutt. Lott lõua all. Sügab, näpib mõtlikult lõuga. Ajab lõua õieli, ette, püsti. Lõug väriseb hirmust. Väristab, võbistab lõuga nagu nutu eel. Süljenire valgub mööda lõuga alla. Tukkuja lõug vajus rinnale. Vihmakuub lõuani kinni nööbitud. Seob pearätiku otsad lõua alla sõlme. Paneb viiuli lõua alla, surub lõua viiulile. *Ja see nimi [Ruut Tarmo] on kui rusikas lõuga või puss rindu. V. Panso.
▷ Liitsõnad: ila|lõug, kõver|lõug, lott|lõug, viltulõug.
2. ‹hrl. pl.› ennekõike selgroogsete suuava piiravad teineteise vastu käivad pea osad, mille toeseks on hammaste vm. vastavate moodustistega lõualuud; vastavad moodustised selgrootutel; suu; hrl kõnek v vulg (inimese kohta). Hobuse, lehma, sea, hundi, mao, vaala, haugi lõuad. Ülemine, alumine lõug. Krokodill ajas lõuad pärani, haaras saagi lõugade vahele, lõugu(sse). Kass tuleb, hiir lõugade vahel, lõugus. Hiir pääses kassi lõugade vahelt, lõugust. Koera lõuad laksatasid kokku. Laksutab lõugu nagu näljane hunt. Putuka, mesilase lõuad. Siga lätsutab laia lõuaga (süüa) 'suure suuga, isukalt'. Haigutab laia lõuaga 'suu pärani'. Inimesel on lõuad ja mälumislihased nõrgemini arenenud kui ahvil. Vastu, mööda lõugu andma, saama. Mis sa irvitad, ilmast ilma lõuad laiali! Koerad haukusid poole lõuaga 'loiult, vähe' nagu omainimese peale. | piltl. *Välja sülitavad inimesi uste lõuad. M. Under. || ‹hrl. pl.› kõnek vulg (kõneelundina hrl. liigset lobisemist väljendavates ütlustes; vt. ka fraseoloogiaosa). Tal head lõuad, küll ta enda välja räägib. No on sel naisel lõuad (peas)! Tal on lõuad paraja koha peal. Ei maksa irvhammaste lõugade vahele, lõugu sattuda. Ära ilmaaegu lõugu kuluta, ma ei lase end pehmeks rääkida. Hoidku lõugu kokkupoole, hoidku lõuad koos, koomal 'ärgu rääkigu ülearu(st)'. Talitse, taltsuta oma lõugu!
▷ Liitsõnad: loba|lõug, lora|lõug, pläralõug.
3. piltl (vastavat pea osa meenutava tööriista, mehhanismi v. eseme kohta). Tangide lõuad. Poole lõuaga 'kulunud kahaga' lusikas. *Nagu mingi saurus või ürgkaelkirjak kraapsab ta [= ekskavaator] oma vägeva lõuaga vanast kraavist põiki läbi. A. Kaal. *.. käsiks neil rahakoti lõuad avada ja selle sisu merre valada. A. Uustulnd.

mokk ‹moka 22› ‹s›

1. hrl kõnek huul. Alumine, ülemine mokk. Habemeudemed mokal. Mokki muigutama, mossitama, torutama. Mokad tõmbuvad kõveraks, hakkavad nutust võbisema. Mokk töllakil, ripakil (ka nõutu, segaduses vms. oleku puhul). Mokk muigel, naerul, kibe. Mokk rahulolematusest torus, viltu, vingus, mossis, nutust kõver(as). Mokk venis pettumusest pikaks. Ära hakka virisema ega mokki vingutama. Pipart sulle moka peale! (ütlus kellegi vastumeelse jutu v. ütluse peale). *Tema nägu oli endiselt krimpsus, mokad kõvasti kokku pigistatud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jänesemokk.
2. looma suu üks liikuv lihaseline äär. Hobuse pehmed mokad. Lamba, põdra, lehma mokad. Setukal mokk töllakil, ripakil. Naise näpp ja mära mokk ei seisvat kunagi paigal. Jänese ülemine mokk on lõhki. Kaameli pikad rippuvad mokad.
3. (millegi huuli meenutava kohta). Tangide mokad. Laiade mokkadega pihid. Mokkadega petrooleumilamp. *.. tema [= pilaku] harude (mokkade) vahele pandi peerg. K. Tihase.
▷ Liitsõnad: häbememokk; põdramokk.
4. ‹liitsõna järelosana› piltl kõnek (teat. laadi inimese kohta)
▷ Liitsõnad: ila|mokk, libe|mokk, loba|mokk, lora|mokk, lori|mokk, maias|mokk, pudi|mokk, töll|mokk, virimokk.

pikki mokki tegema
pettunud olema, mossitama. *Tüdruk tegi pikad mokad. Kindel töökoht oleks hea asi. R. Sirge.

mossis ‹adv›
(näoilmes väljenduvalt:) tusane, tujust ära. Mis viga, miks sa nii mossis oled? Pärast meie sõnavahetust käis ta mitu päeva mossis ringi. Plikal nägu, suu, mokad, huuled mossis. Teeb sellise jutu, ettepaneku peale mossis näo. *.. noormees oli terve õhtu nii kurb, nii mossis ja tossis. E. Vilde. | piltl. *Ja isegi see ilm oli sihuke vindunud, mossis, ei päikesepaistet ega vihma .. F. Tuglas.

muikus ‹adv›
murd muigel. *Aga Loviisa vaatas tema peale ikka mokad pilkamise kombel muikus .. J. Peegel.

pihid ‹pihtide 21› ‹s› pl

1. tangidekujuline pikkade harudega tööriist esemete kinnihoidmiseks sepistamisel, sepatangid. Pihtide mokad, sääred. Hoiab metallitükki kõvasti pihtide vahel. Võttis pihtidega raua ääsist välja. Sepapajas olid kahed suured ja kolmed väiksed pihid. Võttis mu käe otsekui pihtide vahele 'võttis mul käest kõvasti kinni'. | piltl. Ta püüdis vabastada oma kätt mehe raudsete pihtide 'käte' vahelt. *.. pääsemine senise range tsensuuri, kontrolli ja suunamise pihtidest. E. Jalak.
▷ Liitsõnad: sepapihid.
2. puust klamber esemete, nende üksikosade kinnihoidmiseks, fikseerimiseks vms. Sõela raam painutatakse pihtide vahele ja lastakse kuivada. Saeleht pandi teritamiseks pihtide vahele.
3. piltl teat. püsiühendites märgib (kellegi v. millegi) survet, mõju, võimust, mille alla keegi satub, mille all ta on v. millest ta vabaneb. Nad sattusid vaenlase pihtide vahele. Majanduskriis haaras maa oma pihtide vahele. Mõis hoidis talurahvast pihtide vahel. Kuidas küll pääseda vaesuse pihtide vahelt? Olin pihtide vahel: vastuse andmisest ei pääsenud kuhugi.

purisema ‹37›
purinat kuuldavale laskma. *Seejuures jäid ta [= magaja] tugevad punased mokad hingepuhangute tõukel tükiks ajaks naljakalt purisema. E. Vilde. *Motorolleri võrin nagu pikk purisev juga keerleb kusagil metsas. I. Luhaäär.

põlglik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
põlgust väljendav. Näol oli põlglik ilme, muie. Põlglik suhtumine lihtrahvasse. Heitis kaaslasele põlgliku pilgu. Poiss tegi põlgliku näo. Kuulajate seast kostab põlglikku naeru. Tüdruku olemusest hoovas põlglikku trotsi. *Mehe palga pärast ei tarvitse Juta igatahes häbeneda, kuid Marga teeb põlglikud mokad. L. Hainsalu.

siidine ‹-se 4› ‹adj›

1. siidi sisaldav, siidist, siid-. Siidine riie. Sidus juuksed siidise lindiga, paelaga. Mustkunstnik tõmbas siidisest torukübarast jäneseid välja. *Määrdunud näoga, paljajalgset tüdrukut ukse taga nähes krahmas naine oma siidise hommikumantli koomale. M. Rebane.
2. piltl siidi meenutav, siiditaoline. a. (pehmuselt, sileduselt, läikelt). Siidised juuksed, ripsmed. Siidise karvaga koer. Ta käed on pehmed ja siidised. Näonahk on siidine ja sile. Hobuse siidised mokad. Siidised pajuurvad. Vooderdas pesa siidiste sulgedega. Naha siidine pehmus. Siidise läikega juuksed. b. (looduse mahedate värvitoonide v. maheda tuule kohta). Kustuva päikese siidine punetus taevaserval. Taevas oli siidiseid pilvepasmaid. Puhus siidine tuul. *Sooja soolase tuule siidine hingus tõi maalt kaasa kõiksugu häid lõhnu. H. Sepamaa (tlk). c. õrn, leebe, lahke; seda väljendav. Ta on meie vastu alati siidine. Räägib siidise häälega. *Nii oli Saarman – pealt karune, seest siidine. R. Vaidlo.

säär ‹-e, -t 34› ‹s›

1. (inimesel:) jala osa põlvest pöiani; (loomal:) jala osa reiest käpani v. kannani; (linnul:) reie ja varvaste vaheline jala osa; (putukal:) reie ja käpa vaheline jala osa. Sirged, kõverad, peened, jämedad sääred. Ilusate sihvakate säärtega neiu. Eidel sääred nagu sambad. Laps jooksis sääri välgutades nurga taha. Sukk liibub tihedasti sääre külge, ümber sääre. Ta sai säärest haavata. Tüdruk tantsis paljaste säärtega, palja sääri. Kuri koer võib võõrale säärde (kinni) karata, hambad säärde lüüa. Vesi ulatub poolde säärde, on poole sääreni. Seelik on vaevalt poolde säärde, on pooles sääres. Kohati sumasime poolest säärest (saadik) vees, lumes. Pikkade peente säärtega hobune, kits. Linnu säärest on nähtav ainult alumine osa. Ritsika, mesilase säär. | piltl. Noorele autorile kargas nii mõnigi kriitik säärde 'ründas ägedalt'. *.. [niidumasina] vikat hakkas tärisedes heledaks pleekinud kõrrele säärde. S. Ekbaum.
▷ Liitsõnad: jalasäär.
2. säärt (1. täh.) kattev rõivaeseme v. jalatsi osa; (pikkade sukkade v. pükste puhul :) alates pahkluust kogu jalga kattev rõivaeseme osa; (lühikeste pükste kohta:) reit kattev osa. Säärega saapad 'säärsaapad, säärikud'. Pika, lühikese, laia säärega saapad. Kõrge säärega botikud. Ühe saapa säärel on paik. Setu mehed kandsid kirjatud säärtega sukki. Vatipükste sääred pisteti viltidesse. Ojast läbi minnes peab pükste sääred üles keerama. Lõikas teksadel sääred päris maha. Bermuudapükste sääri täiendab käänis.
▷ Liitsõnad: püksi|säär, saapa|säär, suka|säär, vildisäär.
3. miski kujult v. ülesandelt säärt (1. täh.) meenutav. Tangide, sirkli sääred. Pika säärega õngekonks. Võtme, ankru säär. Karburaatormootori kepsu, klapi säär. Kultivaatori käpp kinnitatakse sääre abil raami külge. || maasäär. Sõrve, Kura säär. Poolsaar lõpeb pika kivise säärega. Paat sõitis ümber sääre otsa.
▷ Liitsõnad: laesäär; kruusa|säär, liivasäär.

tangid ‹-de 21› ‹s› pl

1. kahest liigendiga ühendatud vastassuunalisest poolest koosnev tööriist esemete haaramiseks, hoidmiseks, painutamiseks, lõikamiseks vms. Suured, väikesed tangid. Tangide mokad, sääred. Sepp hoiab punast rauda tangide vahel. Tõmbas tangidega naelu välja, painutas plekki. Lõika, hammusta tangidega kaabli otsast tükk maha. Aeg-ajalt tuleb tangidega tuld liigutada. Säbrutab tangidega soengut. Arst aitas sünnitamisele tangidega kaasa. Hobuse rautamise, lindude rõngastamise tangid. Sportlasel on tugevad käed nagu tangid. Kõrvahark naksas mul käest justkui tangidega kinni. Ta on väga kidakeelne, iga sõna kisu suust nagu tangidega välja.
▷ Liitsõnad: augu|tangid, kingsepa|tangid, lame|tangid, lapik|tangid, lõike|tangid, maniküüri|tangid, montööri|tangid, naela|tangid, näpits|tangid, räsamis|tangid, sepa|tangid, tisleri|tangid, toru|tangid, tsvikk|tangid, tule|tangid, ümartangid; kruus|tangid, loki|tangid, pähkli|tangid, suhkru|tangid, sünnitus|tangid, voolutangid; suiratangid.
2. piltl teat. püsiühendites märgib survet, mille alla keegi satub, mille all ta on v. millest ta vabaneb. Vaenlane haaras, pigistas nad oma tangide vahele. Ülekuulamisel võeti mees kõvasti tangide vahele. Tundis, et on tangide vahel, pääsu ei ole. Parajasti toodi üks vang ülekuulajate tangide vahelt. *Kui mõistus tümaks tehtud, võeti tunded tangidesse. K. Rumor.

toru ‹11› ‹s›

1. hrl. silindriline õhukeseseinaline, suhteliselt pikk õõneskeha. Metallist, rauast, betoonist, plastmassist, kummist, klaasist toru. Keraamilised, mitmekihilised torud. Valatud, valtsitud, gofreeritud, pliitatud toru. Õmbluseta, muhvotsaga toru. Peen, jäme toru. Sirge, kõver toru. Torude paigaldamine, jätkamine. Torude mähkimine. Toru kalle. Toru läbimõõt oli 0,5 m. Pumba, veepaagi toru. Vesi jookseb lauta torusid mööda. Gaas juhitakse korteritesse torude kaudu. Vesi, nafta voolab torudes. Lüpsimasin kisub lüpsmisel piima torusse. Torupill koosneb tuulekotist ja torudest. Vanamoeline toruga grammofon. Aerodünaamiline toru tehn seade, milles tekitatakse kiire õhuvool. || telefonitoru. Telefon helises, võtsin toru. Võttis toru hargilt, pani, viskas toru hargile. Torust kostis naisehääl. „Tulen kohe,” ütlesin kiirustades torusse. *Õige nüüd Airil vaja neid kõnesid pidada, ta pole kohe sihuke tüüpki, kes ripuks toru otsas. H. Mänd. || kõnek (pika vabriku- v. laevakorstna kohta). Lähenesime linnale: paistsid kirikute tornid ja vabrikute torud. *Silmapiiril kümmekond laeva, peaaegu pooltel neist suitsu ajavad torud peal. H. Sergo. || kõnek (püksisäärte, ka käiste kohta). *Minu koolipõlves lehvisid mehed ringi laiades kloššpükstes, nüüd jälle kantakse nii peenikesi torusid, et ei mõista ära arvatagi, kuidas neid jalga ja jalast ära saab. L. Promet.
▷ Liitsõnad: alumiinium|toru, asbest|toru, asbesttsement|toru, betoon|toru, eboniit|toru, frees|toru, klaas|toru, kummi|toru, laud|toru, malm|toru, metall|toru, plastmass|toru, plekk|toru, puu|toru, raud|toru, ribi|toru, savi|toru, teras|toru, tsement|toru, vasktoru; auru|toru, bergmann|toru, dreeni|toru, elektronkiire|toru, gaasi|toru, haru|toru, hingamis|toru, imi|toru, isoleer|toru, jaotus|toru, joa|toru, joote|toru, juht|toru, kanalisatsiooni|toru, keskkütte|toru, koore|toru, kuulatlus|toru, kuulde|toru, kõne|toru, kütte|toru, magistraal|toru, mantel|toru, piima|toru, pikendus|toru, pumba|toru, puur|toru, põlv|toru, püstik|toru, ring|toru, soojus|toru, rõhu|toru, röntgeni|toru, sifoon|toru, solgi|toru, spiraal|toru, suitsu|toru, suruõhu|toru, surve|toru, toite|toru, tsirkulatsiooni|toru, tuulutus|toru, tühjendus|toru, vaatlus|toru, vee|toru, ventilatsiooni|toru, vihmavee|toru, väljalaske|toru, väljavoolu|toru, õhu|toru, õhutus|toru, äravoolu|toru, ühendus|toru, ülevoolutoru; hääletoru.
2. ‹illatiivis ja inessiivis lähedane adverbile› torutaoline, kujult mõneti toru (1. täh.) meenutav moodustis. Keeras singiviilu toruks ja pistis suhu. Torus püksisääred, püksid. Pani käed toruks, toruna suu juurde ja hüüdis midagi. Mees pani käed suu ette torusse, torru ja puhus söed hõõgvele. Imes torus huultega jäätist. Tüdruku huuled läksid, tõmbusid pettunult torru. Huuled irooniliselt torus. „Ah jäta ometi see jutt!” ajas Urve huuled torru. Ah jälle ei meeldi, jälle mokad torus! Jäi midagi mõtlema, suu torus. *.. ja pehmete kurruliste põskede vahel suu, mis üllatusest ümmarguseks toruks tõmbus ja siis heameelest pikaks kriipsuks venis. M. Saat.
▷ Liitsõnad: hinge|toru, sool|toru, sääre|toru, söögitoru; kapillaar|toru, sõel|toru, tolmutoru.
3. kõnek (tulirelva raua, ka relva enese, eriti suurtüki kohta). Karabiini, kuulipilduja, kahuri, haubitsa toru. Pika toruga parabellum. Laeng lõhkes torus. Andsime relvadest tuld, nii et torud tulised. See on vilets jahimees, kellele loom jookseb ise toru ette. Tulerühm sätib torusid positsioonile. *Saime tund aega marutuld kõigist torudest ning kaotasime kaks ettevaatamata meest. R. Kaugver. *Esimese patarei esimene toru annab oma esimese paugu selles sõjas. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: automaadi|toru, kahuri|toru, püssi|toru, püstoli|toru, suurtükitoru.
4. kõnek (puhkpilli kohta). Pasunamehed võtsid oma torud ja alustasid uut lugu. *Põder asutas .. puhkpilliorkestri, mille torud telliti D. O. Wirkhausi vahendusel Berliinist. K. Saaber. *Vasksete torude kaeblik viis ihub sumbunud valu värskeks pitsituseks. A. Beekman.
5. kõnek rumal, taipamatu, saamatu inimene, loru. Kes käskis teda selline toru olla! Sina ka midagi tead, va toru! *Aga eit ütleb: „Ega sa printsi endale väimeheks saa, vana toru! .. ” K. Rumor. | ‹adjektiivselt›. Et inimene ka nii toru võib olla!

toruli ‹adv›
torukile v. torukil. Ajas huuled, mokad naljakalt toruli. Ajab vilet, huuled toruli. *„Vaada sedaviisi,” puhus Mihkel toruli suuga kännult puru eemale. E. Tegova.

töllakil ‹adv›
lõdvalt rippu(mas), ripakil; lösakil. Tukastas, alahuul veidi töllakil. Kohtlane plika, mokk totralt töllakil. Hobused konutavad tallis, mokad töllakil. Mehel on suits töllakil hambus. Töllakil vuntsidega voorimees. Seisab kui patune, käed töllakil. Koer püherdab, jalad õhus töllakil. Istub töllakil tugitoolis. || (juhmust märkivalt). Jäi küsijale töllakil näoga otsa vahtima.

vissis ‹adv›
mossis, vingus. Lapsel nägu vissis ees. Oli nii vissis näoga. Miks sa täna nii vissis oled? *Proua Hermil vähemalt olid mokad alati veidi vissis .. R. Roht.