Seminarisari [Post]utoopiast
Veebruar - juuni 2010, Tartu Kirjanike Majas

Seminarisari oli mõtteliseks eellooks konverentsile "Katsed nimetada saart" ning mõtteliseks jätkuks varasematel aastatel peetud fantastilist fiktsiooni ja representatsiooni käsitlevatele seminarisarjadele "Võimalikud maailmad", "Ulmekirjanduse piirjooned" ning "Kuidas linn köidab?". Seminarisarjas esinesid Jaak Tomberg, Chaneldyor, Meelis Friedenthal, Sven Vabar, Tanel Pern, Mart Kuldkepp, Mihkel Kunnus, Silver Rattasepp ja Kaja Pae (vt abstraktne allpool). Regulaarsete kuulajate ning kaasarääkijatena osales veel hulk muid inimesi. Seminari korraldasid Sven Vabar ning Jaak Tomberg.

Sarja tutvustus:

"Elame kidural ajastul: tarbimisühiskonna tegelikkus on üksikindiviidi soovidest ja ideaalidest otsekui väljamõõdetud täpsusega alati kasvamise jagu suurem. Mitte reaalsus ei kasva meie unistustele järgi, vaid meie unistused reaalsusele; me tahame seda, mida meile antakse; julgeme unistada vaid sellest, mis on niigi käeulatuses." - niimoodi kirjutas Alvar Loog "aja vaimsest situatsioonist" 2009. aasta eelviimases Vikerkaare numbris Aleksei Gastevit arvustades.

Tõde või mitte, aga kutsuksime sel moel iseloomustatavat ajastut utoopiate järgseks, post-utoopiliseks. Ning tõepoolest: utoopiline mõtlemine, utoopiline unistamine paistab postmodernsel ajastul olevat kiduma hakanud, tegelikkuse radikaalse muutmise või ümberkujundamise asemel on utoopiline impulss suunatud nüüd lihtsalt tegelikkuses juba olemasoleva enese koloniseerimisele. Igapäevases kõnepruugis tähendab utoopia enamasti midagi naiivset ("See on ju täielik utoopia!"); ajaloolises pruugis aga midagi ohustavat, hämarat, niisugust, mille eest justkui iga nurga peal hoiatada tuleb ("vaadake, mis sai, kui kommunistid utoopiat ellu üritasid viia!"). Ka kultuurilist mitteteadvust ja esteetilist mõtlemist asustavad valdavalt teistsugused impulsid: mõelgem kasvõi sellele, kuivõrd usutavana mõjuvad parema maailma nägemustega võrreldes näiteks kunstilised kujutelmad meie kõigi kollektiivsest hukust...

Samas ei saa öelda, et utoopiate-järgne maastik oleks nagu Marsi pind - puha kuiv liiv ja kivirusud, kus kunagi miljardite aastate eest ju võis mingi igerik elu olla, aga kes sedagi teab. Ja mille koloniseerimise jutud mõjuvad nüüdselajal... utoopilistena. Midagi neil utoopia-rusudel siiski on. Mis, see on veidi segane ja vaieldav. Võimalik, et kunagiste utoopiakontinentide asemele on tekkinud tillukesed utoopialaiud, kuhu mahub inimesi kui üldse, siis kõige rohkem üks, kaks või käputäis. Või siis on need kontinendid mattunud paksu uttu. Me tajume neid nagu kuuldakse vahel ilusat meloodiat läbi tugeva tuule kohina ning uusehitiste betoonkarkassides kajavate akutrellide tärina. Kas ses paksus ja kohisevas udus midagi on, selle üle võikski seminaris arutada. Võibolla too udu ongi utoopiate loomulik keskkond, kuhu jõudmiseks peame kuidagi udustuma ka meie.

Meil on tunne, et "utoopiate järgse ajastu" tegelikkus tahaks ülaltoodud probleemipüstituse kaudu lähemat uurimist ja ülevalgustamist, et spekuleerida, vaagida, otsustada või kujutleda, mis on saanud utoopilisest potentsiaalist 21. sajandil. Võiksime utoopilise impulsi ja utoopilise mõtlemise praeguste avaldumisvormide, võimaluste ja piirangute üle kaalutleda nii üldteoreetilises plaanis kui ka võimalikult paljude tegevus- ja kunstivaldkondade lõikes.

Üksikseminaride [eel]tutvustused:


5. veebruar, Jaak Tomberg "Igavusest"

"Seekordse utopismi käsitleva seminariseeria alustuseks tahaksin üldavangus jätta kõrvale võib-olla ilmselgeima vahetu sotsiaal-majandusliku platvormi ning läheneda utoopilise vormi erinevate aspektide avamisele IGAVUSE vaatepunktist: mõtiskleda igavuse olemuse ning rolli üle inimolemises ja püüda igavust analüütiliselt "lahti rääkida". Teeksin seda mõnevõrra B. F. Skinneri moodsa utoopia "Walden Two" taustal.

Seminariseeria juba väljakujunenud formaadiga võrreldes mõnevõrra ebakonventsionaalselt polegi mul teile igavusega seoses ühtegi eelhäälestavat teksti välja pakkuda, küll aga sooviksin, et püüaksite end ise vaikimisi, väikese koduse ülesande korras lainele häälestada ja mõelda igas päevas natuke selle peale, misasi on teie jaoks igavus ning millist kuju see teie jaoks erinevates kunstiliste nähtuste või eluliste situatsioonide juures on võtnud. Usinamad võivad ka sellest kirjutada. Kas igavusest on võimalik (huvitavalt) rääkida või kirjutada?"


19. veebruar, c: (Chaneldyori) performance-loeng "Geneesia"

Geneesia on postmodernses situatsioonis, eesti keele (psühholoogilises) keskkonnas läbi isikliku positsiooni orgaaniliselt tekkinud olemise alusnarratiiv.

Selle eeldused on: a) olemise küsimus; b) ilmnev- kaos, kord, paljusus, usalduse küsimus; c) meetodid- rakenduslik fenomenoloogia, keeleteadvuslik ja kohaspetsiifiline intuitsioon; d) subjekt ja keskkond vs inimene ja maastik; e) maastiku narratiivid (geograafia, kartograafia), inimese liikumine ja universaalne asend maastikul; f) saare kujundi tekkimise paratamatus; g) Geneesia müüt, inimese universaalse elutsükli teooria, e) Geneesia avastamislugu

Ulme ja utoopia puhul võib täheldada lülitust kahe sfääri, so ideaalne ja reaalne, vahel. Olukorras, kus puudub metanarratiiv, on utoopia ja tegelikkus kaks paralleelset maailma. Nende hulka kuulub ka vaikuse, väljendamatuse, vaakumi, metafüüsika, jm maailm. Geneesia asetub nende keskele. Pole välistatud uue imperatiivi tekkimine.

"Iga inimene on saar ja ta sünnib iseendas. Saare idarannal tuleb ta ilmale vastu päikesetõusu..."


5. märts, Meelis Friedenthal Platoni Atlantisest ning Thomas More`i "Utoopiast"

Kui More hakkab 16. saj alguses kirjeldama ideaalriiki, siis tegelikult on juba olnud sellise ideaalriigi kirjeldus. See on muidugi tuntud Atlantise lugu, mille leiab Platoni poolikult meieni jõudnud dialoogis Kritias (mainitud on Atlantist ka Timaioses – neid kahte võibki tegelikult mõnes mõttes üheks dialoogiks pidada).

See on mitmeski mõttes tähelepanuväärne - Platon nimelt arendab dialoogis Timaios oma arusaamu asjade ülesehitusest ja tekkest ning väidab, et selle jaoks on vajalik “koht” (kr. hora).

Niisiis oleks võinud oletada, et kui More kirjutab raamatu Utopia, mille ilmseks eeskujuks on Platoni poolt kirjeldatud Atlantis, siis oleks ta võinud üle võtta pealkirjana ka selle sõna, mida kasutas Platon (uhora vms). More oli väga hästi kursis kreeka keele ja kreeka filosoofiaga ning seega ei saa arvata, et ta oleks utopia valinud juhuslikust tujust lähtuvalt. Kirjutab ta ju ka Hythlodaeuse enda kaasa võetud raamatute kohta (peatükis, mis kirjeldab utooplaste reisikombeid), et "tal oli kaasas enamik Platoni teoseid ja suur osa Aristotelese omadest".


19. märts, Tanel Pern "Dina Hapajevast ja tema gooti ühiskonnast"

"Utoopia sellisel kujul, nagu me seda teame, on suuresti seotud ratsionalismi ning humanistlike väärtustega: iga inimene on loomult väärtuslik, kuid eksisteerivas yhiskonnas jääb tema potentsiaal realiseerimata; seepärast tuleks rajada uus yhiskond, mille korraldus lubaks igayhel leida seal oma õige koha. Pettumisega utoopiates on kaasas käinud ka pettumine humanistlikes ideaalides, pettumine ratsionalismis, pettumine inimeses. Vene ajaloolase ja sotsioloogi Dina Hapajeva meelest on selle tulemusena syndimas (või juba syndinud) uus yhiskond, mida ta kirjeldab oma raamatus "Gooti ühiskond: luupainaja morfoloogia". Sellest raamatust ma seekordses seminaris räägiksingi; pyyan puudutada ka vastukaja, mida Hapajeva tees "gooti yhiskonnast" on saanud. Ajakirjas "Krititšeskaja Massa" ilmunud originaalartiklit (vene k.) saab lugeda siit: "http://www.artpragmatica.ru/km_content/?auid=25". Lyhikest kokkuvõtet sellest on võimalik lugeda ka inglise keeles: http://www.eurozine.com/pdf/2009-02-02-khapaeva-en.pdf".


1. aprill, Sven Vabar "Uku Masingu kuristik"

Masing ajas kogu elu taga Suurt Tõde. Selle Tõe poole püüdlemist kirjeldas ta hirmus palju ja erinevaid asju lugenud inimesena väga erinevate diskursuste raames - näiteks teoloogia, erinevad religioonid laiemalt (budism, taoism jne), eksootika (ajas ja ruumis kauged kultuurid), bioloogia, samuti kitsamas ja klassikalises mõttes utoopia ning ulme. Tõest kirjutades ja rääkides käitus Masing kahel viisil. Ühtedel juhtudel ta lükkas Tõe väljapoole igasuguse tavainimesele kättesaadava tunnetuse ja kirjelduskeele piire. Teistel juhtudel ta küll väitis Tõe kohta konkreetseid asju, kuid neil juhtudel ta alati väitis kuskil mujal midagi vastupidist, mis selle Tõe konkreetsuse üheselt tühistasid ja Tõe taas tunnetusest välja tõukasid. Kuid selles ei tule näha Masingu segasust või vasturääkivust, sest ta rääkis endale vastu eemalt vaadates täiesti süstemaatiliselt. Masing ise vaidleb oma tekstidega sellele ägedalt vastu, aga minu meelest peitubki Masingu väärtus ning aktuaalsus tänases post-ajas selles paljutahkses ja -distsiplinaarses radikaalsuses, millega Masing Tõde (mh - ja antud seminari põhiteemat arvesse võttes - utoopiat) aina edasi kättesaamatusse ning seega inimest olemise kuristikku tõukab. See aina edasi ja kuristikku tõukamine on muidugi paljuski näiteks Derrida moodi.

Minu meelest annab seda Masingu Tõe edasilükkamist väga hästi edasi üks tema kummaline tekst - kummaline mitte ainult üleüldse (sest Masing on kõige täiega kummaline), vaid isegi Masingu enda, tema teiste tekstide kontekstis. Tegu on tema näidendiga "Palimplastid", mis leidub ta mõtteloo-sarja raamatus "Pessimismi põhjendus" lk 369-426.

Ettekanne oli aluseks artiklile Vabar, Sven 2010. Uku Masingu kuristik. Subjektiivne sissejuhatus Masingusse, mis on ühtlasi objektiivne väljajuhatus. - Inimesepoeg valgel laeval. Uku Masing 100. Koostanud Arne Merilai. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 2010, lk 342-353.


15. aprill, Mihkel Kunnus sipelgapesa-utoopiast ja farmi-utoopiast

„Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et praegusel ajal võib näida, nagu oleks võimalik muuta maailma ja siis võib inimene ka muutuda vastavalt. Tuleb esmalt maailma muuta, küll siis inimene muutub ise järele! Aga sääl on ikka üks aga juures. Kui see oleks maailma muutmine, aga vaen on suunatud ka veel röövrüütlite ajast pärineva ühiskondliku korra muutumise vastu, mitte maailma muutmise pääle. Vaid ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotab näiteks haigused kuidagi või vanaduse jne. See on nonsenss täiesti. Ja maailma muutmine, tegelikult looduse muutmine, on nagunii, kui see täiesti võimalik oleks, teatavas mõttes ikkagi illusioon, kui ühtlasi ei mõelda inimese pääle. Sest elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi. Kui tahate seda hästi selgelt kogeda, siis võtke sihukene utopistlik romaan, millest te pärast ei tea, mis asi seal jätab rahuldamata. Mõtlete ja mõtlete, võib-olla ei leia kunagi üles. Kui minu moodi mõtlete, siis leiate viimaks, et põhjus on väga lihtne.“ Uku Masing „Budismist“, lk 72.

Üheks olulisimaks utoopiliseks ideaaliks on ikka olnud õigluseiha, idee ja unistus inimeste vahelisest võrdsusest. Ma räägingi neist tendentsidest, täpsemalt tungist kaotada perekondlikkus ja vanemlikkus kui ebaõigluse ja ebavõrdsuse allikad. Äärmuslikum variant on sipelgapesa – nii ema-kui isaliini läbilõikamine (sipelgapesas/termiidikoloonias/mesitarus töölised omavahel ei konkureeri, ei seksuaalsete ega materiaalsete ressursside pärast jne). Perekond pidi marksismi järgi olema üksnes eraomandist tingitud nähtus ning koos eraomandi kaotamisega pidi tähtsusetuks muutuma ka perekond. Selle praktiliseks ettevalmistuseks lõpetati abielude sõlmimine ning hakati neid üksnes formaalselt registreerima. Lapsed eemaldati vanemate juurest ning paigutati eraldi lastekodudesse, -laagritesse jm kasvatusasutustesse. Propageeriti klassivõitlust perekonna sees, vanemate ja laste vahelisi konflikte (legend Pavlik Morozovist jm).

Teine variant on vähem äärmuslik ja bioloogiliselt vähemutoopiline, see on farmi-ideaal: läbi lõigatakse ainult isaliin st iga emane saab isiklikud järglased, isastele jäävad muud rollid kui üldse.

Ettekanne haakub järgmise artikliga "Sirbis": "http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10454" (esimene osa) ja
"http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10497" (teine osa)


30. aprill, Mart Kuldkepp "Ameerikat ei ole olemas". Ameerikast kui utoopiast.

"Ookeanis on veel üks saar, kus paljud olid käinud, ja selle nimi on Vinland, sest seal kasvavad metsikud viinapuud, millest saab suurepärast veini, ja peale selle kasvab seal suurel hulgal istutamata teravilja. See ei ole mitte omaenda kujutlusvõimest, kust me need teated võtame, vaid taanlased on meile seda rääkinud" (Bremeni Adam, "Hamburgi piiskopkonna ajalugu).

“...Seal kaugel päikeseloojangu pool on maa, kus iga metsapuu kõneleb vabadusest... Metsad on seal rohelisemad kui metsad ja taevas sinisem kui taevas... Lõpmatuilt avarustelt puhub tuul nagu sangarite hingeõhk, ja jõed toovad mägedest eluvett... Metsloomad kõnnivad vabalt ja julgelt ning inimesed on vahvad ja ausad, nende ainus varandus on mõõk ja mehisus... /.../ Olin nagu haige, hullem kui armunud. Või olingi armunud – armunud maasse, mida ma kunagi polnud näinud ja kuhu ma vast ka kunagi ei pääsenud... Või olin lihtsalt armunud mõttesse sõita üle lõpmatu, lõpmatu mere, kuni päikegi väsib ja heidab puhkama...” (Karl Ristikivi, "Viikingite jälgedes")

"On the aromatic hillsides of Santa Barbara, the villas are all like funeral homes. Between the gardenias and the eucalyptus trees, among the profusion of plant genuses and the monotony of the human species, lies the tragedy of the utopian dream realized. In the very heartleand of wealth and liberation, you always hear the same question: "What are you doing after the orgy?" (Jean Baudrillard, "America")

Rääkimata Šveitsi lastekirjaniku Peter Bichseli jutust "Ameerikat ei ole olemas."


14. mai, Silver Rattasepp "Utoopiad ilma inimeseta"

Mingil hetkel saab inimkond otsa. Levinuim sest sündmusest on kujutlus apokalüpsisest, hävingust, kaosest. Kuid inimene saab lõppeda ka ilma inimolendi kadumiseta. Ajaloo lõpus ei kao mitte inimolend liigina, elusolendina, vaid kaob inimene kui kõnekas kategooria, kui sõna, kui väärtushinnang, kui mõõdupuu. Inimene ei hävine, vaid kaotab olulisuse.

Alexandre Kojeve sõnadega:
"The disappearance of Man at the end of History is not a cosmic catastrophe: the natural World remains what it has been from all eternity. And it is not a biological catastrophe either: Man remains alive as animal in harmony with Nature or given Being. What disappears is Man properly so called—that is, Action negating the given, and Error, or, in general, the Subject opposed to the Object. In point of fact, the end of human Time or History — that is, the definitive annihilation of Man properly so called or of the free and historical Individual—means quite simply the cessation of Action in the strong sense of the term."


11. juuni, Kaja Pae 2000. aastate kinnisvarabuumi aegsetest "põllupealsetest" uuselamurajoonidest

Mu jutu lähtekohaks oleks buumiagne ehituspraktika nullindatel ja veidi täpsemalt kinnisvara-külad Tallinna lähistel. Süsteem toimis nõnda, et keegi otsustas oma põllu rahaks teha (juurvilja asemel maju kasvatama hakata) ning tellis krundistuse tarvis planeeringu. Üldises õhinas ja tulu lootuses kehtestati küllaltki lihtsakoelise krundistruktuuriga planeeringud, milledest pea pooled on buumi lõppedes hoonetega täitmatult sööti jäänud. Kinnisvarakülade piinlikult korrastatud, veidi mehaanilised planeeringud, seiskumus, justkui helge väljavaate pakkumine tulevikuks, nende saare-taoline olemine ja infrastruktuuri olukord, mis muudab rännaku neisse pikaks, annavad uusküladest rääkides alust vähemalt esmapilgul utoopia mõiste mängu tuua.

Missugune põld maju kasvatama asus, oli maakorralduse üldisemat skaalat silmas pidades muidugi juhuslik. Nõnda on kinnisvarakülade omavaheline paiknemine kaootilise struktuuriga, nad on justkui pisikesed mikroutoopilised kapslid, mis on üle maa laiali pillatud. Nende kapslite heidetus on tekitanud struktuuri, mida kaine mõistus võiks nimetada düstoopiliseks. Ometi on selles düstoopilises struktuuris midagi võluvat. Ta on võluv oma lõpetamatuses, oma mitte-kontseptuaalses tekkes, oma võimaluste avatuses. Lühidalt – teen katset, mis saab, kui kõnelda kinnisvaraküladest utoopia/düstoopia terminites ning pakun välja, et viljakam oleks ehk mõelda sest struktuurist mitte enam kui „mahasadanud korraldusest“ vaid kui biotoopiast – mingisugusest (elunevast?) parvest, mis ennast põldudel konfigureerib.