Autorist

 
 

ENE VAINIK (1964) on lõpetanud 1989. a Tartu Ülikooli ja töötab Eesti Keele Instituudis vanemteadurina (0,5).

    Nii tema 2001. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöö kui ka 2004. aastal samas kaitstud doktoritöö puudutasid emotsioonide väljendamist eesti keeles. Peamine uurimisteema ongi aastaid olnud seotud tunnete keeleväljendustega: otsene tundesõnavara, piltlikud kirjeldused, metafoorid, üldsõnavara afektikalduvus jmt.

    

     Enne emotsiooniteema juurde tulemist on Ene Vainik tegelenud ühelt poolt kognitiivse lingvistika ja õigusmõistete tesauruse koostamisega ning teiselt poolt praktilise psühholoogia ning kunstiteraapia õpingutega.

    Hiljem  on tekkinud huvi esiajaloo ning muinaspsühholoogia vastu. Eeskätt selle vastu, kuidas kultuuriselt edasikantud mõisted ja tõekspidamised tänapäeva on kandunud ja meid vaikimisi mõjutavad. Nende tõdemuste lahtimõtestamise taustaks on evolutsioonilise psühholoogia seisukoht, et “kõik me pärineme ellujääjatest”. Ene Vainik on seda tõdemust kohandanud ka arusaamisele keelest: “meie keel on ellujääjate keel ja sellisena tuleb seda ka mõista ning mõtestada”.


   Emotsioonide keeleliste väljenduste uurimise ja oma uurmistulemuste populaarses vormis avaldamise vajalikkuseni on Ene Vainik jõudnud humanitaarsete huvide ja sügavalt läbitunnetatud humanistlike väärtuste sünteesi kaudu.