„Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018“

Sisukord

 

Kuidas sõnaraamatut kasutada

Märksõnad on esitatud tähestikulises järjestuses. Mitmesõnalised märksõnad (enamasti ühend- ja väljendverbid) on järjestatud tühikut (sõnavahet) arvestamata.

 

Sõnaartikkel

Märksõna kohta käiv keeleline info on esitatud järgmises järjekorras:

  1. 1) märksõna poolpaksus kirjas,
  2. 2) homonüümi järjenumber,
  3. 3) hääldus nurksulgudes,
  4. 4) rektsioon (harilikult sõna mis vormide abil),
  5. 5) grammatilised andmed noolsulgudes: muuttüübi number ja õigeks käänamiseks või pööramiseks tarvilikke vorme, omadus- ja määrsõnadel ka võrdevorme,
  6. 6) eriala, stiilikuuluvust vm näitav märgend,
  7. 7) sünonüümvaste või sõna tähenduse seletus või tähendusvihje kursiivkirjas,
  8. 8) näiteväljendid sõna grammatika või tähenduse iseloomustamiseks,
  9. 9) liitsõnad, kus märksõna on kas järel- või esiosa (liitsõnade valik on keeleline, mitte mõistesüstemaatiline),
  10. 10) tuletised, mis on märksõnaga tuletusseoses,
  11. 11) viide mõnele muule märksõnale (juhib samalaadse või täiendusainese juurde).

Muidugi ei ole kõiki neid osi igas sõnaartiklis. Märksõnade iseloomustamisel on püütud esitada eelkõige seda, mida keeletarvitaja võiks sõnaraamatust otsida. Osa sõnaartikleid on paratamatult pikad ja neist vajalike andmete leidmine nõuab kannatlikkust.

Sõnaraamatu veebiversioonis on paberversiooniga võrreldes tehtud mõned muudatused:

Otsingutulemused kuvatakse kollase taustaga: tumekollane on otsitav tekst küsitud kujul, helekollane on ligikaudne tekst või artikli osa, millesse küsitud tekst kuulub (vt ka „Tulemuste värvimine“). Soovituste taustavärv võib katta otsingutulemuste taustavärvi.

Kui veebiversioonis on võrreldes pabersõnaraamatuga tehtud parandusi, on artiklile lisatud järelmärkus.

 

Märkide tähendus

`a

VÄLTEKRIIPS. Sõna III väldet märgib kriipsuke ` (graavis) III-vältelise kirjasilbi täishääliku ees: s`oosima ‹28: s`oosida, soosin›, matr`oon ‹22e: -rooni, -r`ooni›, `ette+aste ‹-`aste›, r`iide+k`auplus.

ÕSi selles trükis on välde märgitud ka ühesilbilistel sõnadel (mis on enamasti III vältes), v.a mõned lühisilbiga sõnad ja ühesilbilised võõresikomponendid, nt ma, ja, et, kes, do, bio+, dia+, geo+.

Ümarsulgudes vältekriips tähendab, et sõna võib hääldada nii III kui ka II vältes: (`)ammugi, p(`)eenelt, k(`)aunikesti.

´a

RÕHUKRIIPS. Võõrsõnade pearõhku märgib kriipsuke ´ (akuut) rõhulise silbi täishääliku ees: dial´ektika, fant´as'tiline, selj´anka, hermen´eutika, eukl´eidiline. Rõhku ei ole märgitud, kui sõna järgsilbis on pikk täishäälik või on järgsilp III vältes, millega on seoses ka rõhk: aritmeetika, orgaaniline, ang`aar, et`app, din`ee. Kaasrõhku sõnaraamat ei märgi. Kui sõnas on kaks III-vältelist silpi, siis on pearõhk hrl esimesel neist, nt `atl`ass, k`ongr`es's, k`ompl`eks (aga vanema põlve inimesed panevad vahel rõhu teisele silbile).

Võõrsõnadel, mille grammatiliselt rõhulise silbi ees on üks silp, on üks rõhk, nt mass`iivne, fin`iitne. Kui aga grammatiliselt rõhulise silbi ees on kaks või enam silpi, on võimalikud kaks rõhku – esisilbirõhk ja grammatiline rõhk: ´agress`iivne, d´iskurs`iivne, k´onstrukt`iivne, p´ortat`iivne. Võimalikku esisilbirõhku ei ole raamatus märgitud.

Rõhu asukohta ei ole märgitud kolme- ja neljasilbilistel võõrsõnadel, kus pearõhk on algselt olnud lõppsilbil, nt adjut`an't, inval`iid, mandol`iin, imperat`iiv. Nendes sõnades võib pearõhu panna kas esimesele või viimasele silbile.

nna-liitelised sõnad on esitatud kahe võimaliku rõhuga, nt l`auljanna ja laulj´anna, t`artlanna ja tartl´anna. Pikemates sõnades on siiski ainult üks rõhk, nt hisp`aanlanna, rum`eenlanna. Ka siis, kui liite ees on üks silp, mida ei saa panna III vältesse, on võimalik ainult üks rõhk, nt sõbr´anna.

s'

PEENENDUSKRIIPS. Kaashääliku peenendust ehk palatalisatsiooni märgib kriipsuke ' selle kaashääliku järel ülal: s`el'gima, p`an't, k`as't; kahe tähega märgitava pika hääliku puhul on see märk esimese tähe järel: k`ot't, k`as's, s`al'l.

i ja j-i kõrval on palatalisatsioon automaatne ja seda pole märgitud: padi ‹24u: padja, p`atja; p`atju ja p`atjasid›, seljak, m`ut't ‹22e: muti, m`utti›.

Võõrsõnade palatalisatsiooni soovitusi ei saa võtta väga rangelt. Sõnaraamat püüab visandada üldtendentsi – palatalisatsiooni levimist neisse võõrsõnadesse, kus see samastruktuurilistes omasõnades esineb. Tegelik palataliseerimine on isikuti erinev olenevalt east, sõna kasutamise sagedusest jm-st. Seetõttu on ühtmoodi õiged nt f`on'd ja f`ond, magistr`an't ja magistr`ant, tend`en'ts ja tend`ents.

+

LIITSÕNAPIIR. Liitsõna osi eraldab üksteisest raamatus kaar, veebiversioonis plussmärk, olgu liitsõna siis märksõna, nagu eba+`õn'n, ladina+ameeriklane, või esitatud sõnaartikli sees, nt Kühvel+labidas, raud+labidas, lume+labidas, leiva+labidas ning Labida+turvas, labida+täis, labida+töö artiklis labidas. Nagu näitest näha, täidab liitsõnapiir ühtlasi asendava sidekriipsu funktsiooni.

Märksõnades tähistatakse kõik osade piirid: m`aa+ilma+aja+l`ooline, m`aa+ilma+vaade. Sõnaartikli sees liitsõnaloeteludes aga enam mitte: m`aa+korraldus, aga selle liitsõnadena maakorraldus+insener, maakorraldus+tööd; karja+m`aa, aga artiklis r`and liitsõnana ranna+karjamaa.

Liitsõnapiiri märgi järgi ei saa määrata, mis on olnud sõnamoodustuse viimane samm, s.o kas nt järk+järguline, raha+trahvima, meele+h`eitl`ik on tuletised või liitsõnad (liitsõnadest ja sõnaühenditest tehtud tuletised või tuletistest tehtud liitsõnad).

-

SIDEKRIIPS noolsulgude sees esitatud sõnaosa ees asendab käänamisel või pööramisel muutumatult korduvat sõnaosa: mõnus ‹2: -a›, musits`eerima ‹28: -s`eerida, -seerin›, musk`aat ‹22e: -kaadi, -k`aati›, m`ustjas ‹2: -ja, -jat›, Lohu ‹17: kuhu -le›. Märksõna järel olevates häälduse nurksulgudes asendab sidekriips häälduse märkimisel kirjapildi kohaselt häälduvat sõnaosa või märgib silbipiiri: h`irsn`ik [-`r-], karaoke [-ra-oke], paran`oik [-no-ik].

Loetavussidekriipsud, mida võib panna või panemata jätta, ei ole liitsõnapiiri märgi kõrval märgitud: maa+ala, latt+tara. Küll on aga märgitud kohustuslikud sisulised sidekriipsud: aed-+lepalind artiklis lepa+l`ind, punajalg-+tilder artiklis t`ilder.

{ } →

LOOKSULGUDES ja NOOLEGA on sõnad või väljendid, mida on soovitatav vältida. Nende järel on keelendid, mida peaks kasutama. Vt lähemalt osast „Soovitamine“.

( )

ÜMARSULGUDES on tähendusvihje: sk`att (kaardimäng), siam`ang zool (ahv), artiklis sibul: mugul+sibul (nt gladioolil), soomus+sibul (nt liilial). Neid tähendusvihjeid tuleb mõista nii, et skatt on üks kaardimänge, siamang on üks ahve, mugulsibul on gladiooli ja soomussibul liilia sibul. Sünonüümi või tähendusseletuse puhul sulge ei ole: sigadus seatemp, soge argi soni, veenusk vedeleja, logard, sib`üll Vana-Kreeka ja Vana-Rooma naisennustaja. Väljendite seletamisel või neutraalstiili ümberpanekul on ümarsulud juhul, kui ümber on sõnastatud ainult osa väljendist: Silmasin rahva seas tuttavaid (märkasin) – vaste käib ainult sõna silmasin kohta. Silmitu raev (pime, sõge, meeletu) – ainult sõna silmitu kohta. Kui ümber on sõnastatud kogu väljend, siis sulge ei ole: Silm läheb, vajub, kisub kinni v looja uni tikub peale.

Ümarsulgudes võib olla ka muutevormi või artiklisisese sõna või näiteväljendi mõni osa või täht. See tähendab, et keelendit võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta. Nt v`iis+sada ‹14 + 18: viie+saja, v`iit+sada(t), viie+sajasse›; t`ihtikeskv tihe(da)mini, üliv kõige tihe(da)mini ja tihedaimini›; artiklis l`oodus: loodus(e)+armastus, loodus(e)+sõber; artiklis s`ilm: säravi silmi = sära+silmi(l); artiklis kliima+ravi: kliima(ravi)+kuurort; artiklis t`ahtma: Tahtis õpetajaks (saada).

Morfoloogiaandmete esitamisel kasutatakse ümarsulge veel teisejärguliste tüüpide ja vormide märkimiseks: j`ärgmine ‹12 (ja 10): -mise›, s`aks ‹23u (ja 22u): saksa, s`aksa; s`akste (ja s`aksade), s`aksu ja s`aksasid›. Ümarsulgudes on ka sünonüümvaste omastav, kui sel sõnal on homonüüm: soolikas sool (soole) – eristamaks homonüümist sool (soola).

[ ]

NURKSULGUDES olev märksõna osa tähendab, et sõna võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta: hiireke[ne], hommik[u]+v`õimlemine, s`ootu[ma]ks, r`akke[sse], rutem[ini].

Märksõna järel nurksulgudes on hääldus: city [siti], et cetera [et tseetera], fortissimo [fort´issimo], video [-de-o], Bologna k`oer [bol´onja].

‹ ›

NOOLSULGUDES on andmed märksõna morfoloogia kohta: ahven2: -a›, j`ulgus11 ja 9: -e›, s`õl'm22e: sõlme, s`õlme; seisundivorm s`õlmes›, elama27›, v`oolima28: v`oolida, voolin›, halvastikeskv halvemini, üliv kõige halvemini ja halvimini›.

Noolsulgudes on ka liitsõna omastava vorm, kui liitsõna põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm: huvi+j`uht ‹-juhi›, artiklis n`äl'g: nälja+palk ‹-palga›, artiklis s`ein: seina+palk ‹-palgi›.

;

SEMIKOOLON eraldab tähendusandmetes eri tähendusi: s`eiskuma seisma jääma; stagneeruma; liisuma, seismisest vanaks minema v riknema. Semikoolonit on kasutatud ka liitsõna- ja väljendinäidete rühmitamisel.

,

KOMA seisab sünonüümide või võrdsete tähendusseletuste vahel, vt eelmises näites: liisuma, seismisest vanaks minema v riknema; võrdsete märksõnade vahel: sn`epper, sn`epper+l`ukk ‹-luku› (st sõnad snepper ja snepperlukk on sünonüümid). Koma on kasutatud ka liitsõnaridades liitsõnade vahel: soole+katarr = soole+põletik, soole+keerd = soole+sõlm, soole+kramp, soole+nakkus, soole+nugiline = soole+parasiit. Koma on veel harilik kirjavahemärk näitelauseis.

=

VÕRDUSMÄRK on artiklisisene märk võrdväärsete keelendite vahel. Nt artiklis k`uu: maksab üüri kuu+kaupa = kuu+viisi = kuu kaupa = kuu viisi; artiklis nina: nöps+nina = nina+nöps, nina+auk = nina+sõõre.

 

Soovitamine

Sõnaraamat näitab märksõnade ning artiklisiseste liitsõnade, tuletiste ja väljendite hulgas selliseidki, mille asemel on keeles paremaid väljendusvõimalusi. Nende juurest viitab soovitatava keelendi juurde sõna parem. Nt fokus`eerima, parem fookustama; osa+p`ool, parem osaline, pool; artiklis t`oimuma: Toetuse väljamaksmine toimub osa kaupa, parem toetus makstakse välja osa kaupa, toetuse väljamaksmine käib osa kaupa; artiklis t`unnel: Jalakäijate tunnel, parem käigu+tunnel. Vahel kasutatakse ka teist pidi osutust, näidates hea keelendi juures ära väga levinud, aga kehvema väljenduse. Nt müügi+n`äitus, parem kui näitusmüük; artiklis leping: Lepingu järgi v kohaselt, parem kui vastavalt lepingule.

Soovitusi kätkevad ka võrdlused. Nt artiklis rem`on't: autode, laevade remont, vrd kodumasinate, jalatsite, rõivaste, kellade parandus – võrdlus osutab, et väiksemaid asju pigem parandatakse kui remonditakse; artiklis sõidu+`aeg: rongide sõiduajad, vrd sõidu ajal ei tohi juhti segada – võrdlus näitab, mis juhul sobib kirjutada lahku.

Terminite ja neile vastavate üldkeelesõnade vahekorda aitavad peale erialamärgendite (vt osa „Märgendid ja lühendid“) selgitada sõnad oskuskeeles ja üldkeeles ning üldkeelesõna juurest termini juurde juhatav oskuskeeles täpsem. Nt jaani+l`ill, oskuskeeles täpsem pääsusilm; artiklis l`amp: laua+, lae+, põranda+lamp, oskuskeeles täpsemad laua-, lae-, põrandavalgusti; artiklis m`as's: oskuskeeles keha+mass, üldkeeles ka kehakaal; artiklis h`oog: hoo+vihm (üldkeeles) = hoog+vihm meteo.

Sõnad või väljendid, mida ei peaks kasutama, on looksulgudes ja väiksemas kirjas. Nende järel on alati esitatud sobivam kirjakuju või väljendus. Nt {dr`el'l+p`uur} → tr`el'l, tr`el'l+p`uur; {taha+plaanile} → taga+plaanile; artiklis tal`ong: {Sõidu+talong} → sõidupilet; artiklis p`unkt: {Asustatud punkt} → asula.

Sobimatutele tähendustele osutab ei soovita tähenduses. Nt omistama kellelegi midagi omaks v kuuluvaks pidama; ei soovita tähenduses: andma, määrama; sensit`iivne ülitundlik; ei soovita tähendustes: salajane, konfidentsiaalne; õrn, delikaatne.

 

Sõnavormide leidmine

Sõnaartiklis on noolsulgudes antud muuttüübi number ja valik sõnavorme. Tüübinumber juhatab tüübikirjelduste juurde (vt osa „Muuttüübid“), kust saab kätte tüüpsõna koos kõigi põhivormidega. Tüübinumbri järel olev täht märgib alltüüpi. Sõnaartikli vormides on näidatud sõna eri tüvekujud, ebareeglipärased rööpvormid ja erandlikud muutevormid, lisaks vormid, mille moodustamine võib raskusi tekitada.

KÄÄNDSÕNADEL on märksõnana esitatud ainsuse nimetav, mitmuslikel märksõnadel mitmuse nimetav.

Kui omastav on nimetavaga samakujuline, siis on piirdutud ainult tüübinumbriga: t`asku ‹1›, ehitaja ‹1›, gal´aktika ‹1›, võimendi ‹1e›, sombreero ‹16›, komi ‹17›, trof`ee ‹26i›.

Kui omastav erineb nimetavast, siis on noolsulgudes juurde antud vähemalt omastava lõpposa: jalats ‹2e: -i›, glob`aalne ‹2: -b`aalse›, pinnas ‹9: -e›, lumine ‹10: -se›, vastastikune ‹10: -se›, majandus ‹11: -e›, `eksl`ikkus ‹11 ja 9: -l`ikkuse›, `ootamatus ‹11 (ja 9): -e›, sugulane ‹12: -lase›, l`ahtine ‹12 ja 10: -se›, sp`ortlane ‹12 (ja 10): -lase›.

Raskemasse, eriti aga astmevahelduslikku tüüpi kuuluvate märksõnade puhul on esitatud nii omastav kui ka osastav kääne: p`ulber ‹2e: p`ulbri, p`ulbrit›, manner ‹3e: m`andri, m`andrit›, õõnes ‹3 ja 5: `õõnsa, `õõnsat ja õõnest›, säde ‹4: sädeme, sädet›, juhe ‹5: j`uhtme, juhet›, määre ‹6: m`äärde, määret›, kaigas ‹7: k`aika, kaigast›, naeris ‹7e: n`aeri, naerist›, sammal ‹8: s`ambla, sammalt›, astel ‹8: `astla, astelt›, s`oon ‹13: soone, s`oont›, nõbu ‹18: n`õo, nõbu›, `aukl`ik ‹25: -liku, -l`ikku›, terminal ‹19: -i, -i›, hani ‹20: hane, hane›, l`öök ‹22e: löögi, l`ööki›, s`ong ‹22i: songa, s`onga›, r`and ‹22u: ranna, r`anda›.

Mõne tüübi puhul on sõnaraamatu kasutajal mugavam saada märksõna juurest peale eelmainitu kätte veel ainsuse sisseütlev või mitmuse osastav: kõne ‹16: k`õnne ja kõnesse›, pesa ‹17i: p`essa ja pesasse; pesi ja pesasid›, uni ‹20: une, `und, `unne ja unesse›, lagi ‹21: l`ae, lage, l`akke ja l`aesse›, k`äi ‹22u: käia, k`äia; k`äiu ja k`äiasid›, pr`aad' ‹22e: pr`ae, pr`aadi; pr`aad'e ja pr`aadisid›, n`õel ‹23u (ja 22u): nõela, n`õela; n`õelu ja n`õelasid›, nali ‹24u: nalja, n`alja; n`alju ja n`aljasid›. 14. ja 15. tüübi sõnadel on lisaks antud mitmuse omastav: p`õis ‹14: põie, p`õit, p`õide (ja põiesse); põite, p`õisi›, mesi ‹15: m`ee, m`ett; mete, mesi›.

Raskemate a- ja u-tüveliste omadussõnade artikkel sisaldab ka võrdeid, nt h`alb ‹22u: halva, h`alba; keskv halvem, üliv kõige halvem ja halvim›, vali ‹24e: valju, v`alju; v`alje ja v`aljusid; keskv valjem, üliv kõige valjem›.

Väga ebaregulaarse käänamisega sõnadel on tüübinumbriks 0 ja kõik põhivormid on antud sõnaartiklis: k`umbki ‹0: kummagi, k`umbagi, k`umbagi ja kummassegi; k`umbadegi, k`umbigi ja k`umbasidki, k`umbadessegi; argi ka kummagisse, kummagis jne›. Mõnel asesõnal (nt mina, s`ee) on artiklis esitatud kõik muutevormid.

PÖÖRDSÕNADEL on märksõnana esitatud ma-tegevusnimi.

Kõige lihtsamas astmevahelduseta tüübis on piirdutud tüübinumbriga: levima ‹27›, kahanema ‹27›, p`ainduma ‹27›, sajatama ‹27›.

Enamikus pöördtüüpides on siiski tarvilik esitada veel da-tegevusnimi ja kindla kõneviisi oleviku ainsuse 1. pööre: s`al'vima ‹28: s`al'vida, sal'vin›, s`ihtima ‹28: s`ihtida, sihin›, siduma ‹28: siduda, s`eon›, s`alvama ‹29: salvata, s`alvan›, m`aldama ‹29: mallata, m`aldan›, v`estlema ‹30: vestelda, v`estlen›, v`aidlema ‹30: vaielda, v`aidlen›, l`üpsma ‹32: l`üpsta, lüpsan›, n`aerma ‹33: n`aerda, naeran›, k`eetma ‹34: k`eeta, keedan›, j`õudma ‹34: j`õuda, jõuan›, t`apma ‹35: t`appa, tapan›.

36.–38. pöördtüübi verbidel on otstarbekas esitada veel teisi raskeid vorme: panema ‹36: p`anna, panen, pannud, pannakse, p`andud›, mõtiskelema ‹36: -k`ella, -kelen, -kelnud, -kellakse, -k`eldud›, v`õima ‹37: v`õida, v`õin, võime, võisin, v`õis, võigu, v`õiv, võinud, v`õidakse, v`õidud›, j`ooma ‹38i: j`uua, j`oon, joome, j`õin, jõime, j`õi, joogu, j`oov, joonud, juuakse, j`oodud›. Lisavorme on ka muude tüüpide keerukamatel sõnadel, nt k`andma ‹34: k`anda, kannan, k`andnud›.

RÖÖPTÜÜBID. On hulk sõnu, mida võib muuta rööpselt kahe muuttüübi järgi. Kummagi tüübi alusel moodustub oma vormistik, kus osa vorme langeb kokku, osa erineb. Osa seesuguseid rööptüüpe on ühendatud, sel juhul antakse artiklis kõrvuti kaks tüübinumbrit: l`ahtine ‹12 ja 10: -se›, õõnes ‹3 ja 5: `õõnsa, `õõnsat ja õõnest›. Kui vormistikus on rohkem rööpvorme, on mõlemad tüübid antud samades noolsulgudes eraldi: m`uuseum ‹19: -i, -i; 2e: -i, -it›, kõnelema ‹31: kõnelda, kõnelen; 27: kõneleda›.

Kui on vaja leida mõni SÕNAVORM, mida märksõna juures ei ole antud, siis tuleb nende leidmiseks kasutada tüüpsõna. Selleks ongi igal muutuval sõnal noolsulgude sees number, mis osutab tüüpsõnale, mille eeskujul see sõna muutub. Nt on tarvis leida omadussõna kirgas mitmuse omastav. Sõnaraamatus on antud kirgas ‹7: k`irka, kirgast›. Tüübikirjeldustes on 7. tüübi all tüüpsõna kallas, millest mitmuse omastav on kallaste. Selle eeskujul saame sõnast kirgas mitmuse omastava kirgaste (ja mitte k`irkate).

Või olgu tarvis leida mitmuse osastav sõnast m`uutus. Märksõna m`uutus juures on noolsulgudes ‹11 ja 9: -e›. 11. tüüpsõna mitmuse osastav on harjutusi, 9. tüüpsõnal katuseid, st sõnal m`uutus on kaks võimalikku mitmuse osastavat: m`uutusi ja m`uutuseid.

Või vajame möönva kõneviisi oleviku vormi sõnast v`eerlema. Sõnaraamatus on antud v`eerlema ‹30: veerelda, v`eerlen› ja muuttüübistikus 30. tüübi all v`aidlema, möönva kõneviisi olevik vaielgu. Selle eeskujul moodustame sõnast v`eerlema vormi veerelgu (ja mitte v`eerlegu).

Sõnade puhul, mille muutmine mõne vormi poolest erineb tüüpsõna muutmisest, on erinevad vormid näidatud sõna juures. Nii on sõnal t`öö näidatud ainsuse sisseütleva vormid t`öösse ja töhe, 26. tüübi (26i) järgi oleks ainult pikk sse-sisseütlev. Sõnal n`ul'l on näidatud seisundivormid n`ullis ja nullis (nt tuju on nullis II ja III välde), kuigi 22. tüübis on ainult nõrgaastmeline seesütlev.

Eri märksõnana (viitena lähtesõnale) on antud mõned käänd- ja pöördsõnade vormid, mille kuju tunduvalt erineb sõna algvormist, nii et selle ühendamine algvormiga võib tekitada raskusi: l`öe vt lüsi, k`eskme vt kese, lähen vt minema, selle vt s`ee.

LIITSÕNADE puhul tüüpsõna numbrit harilikult ei märgita, sest liitsõnades muutub üldjuhul ainult sõna viimane osa. Liitsõna käänamise leidmiseks tuleb sõnastikust üles otsida liitsõna viimase osa, s.o põhisõna vormid. Nt sõna sapi+p`õis käändub samuti nagu p`õis, m`uuk+r`aud nagu r`aud, `umb+usaldama pöördub sama moodi nagu usaldama. Kui mõne liitsõna põhisõna sõnaraamatus märksõnana ei esine, siis on liitsõna juures viidatud otse tüüpsõnale, nt n`õu+`andla ‹1› (`andla ei ole märksõna). Kui põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm, siis on näidatud ka liitsõna omastav, nt seebi+v`aht ‹-vahu›, k`ülm+k`app ‹-kapi›, tagasi+side ‹-side›.

Kui liitsõnal käänduvad mõlemad osad, on näidatud mõlema sõna muuttüüp. Tüübinumbrite vahel on plussmärk ja muutevormid on välja kirjutatud: mitu+kümmend ‹5 + 5: m`itme+k`ümne, mitut+kümmend ja mitut+kümmet, m`itme+k`ümnesse›, v`aene+l`aps ‹10 + 14: v`aese+lapse, v`aest+l`ast, v`aesesse+lapsesse; v`aesed+lapsed, v`aeste+laste, v`aeseid+l`apsi, v`aestesse+lastesse (ja v`aeseisse+lapsisse)›.

PÕHIVORMID. Sõnavorme, mida pole antud ei märksõna ega tüüpsõna juures, saab moodustada tüüpsõna põhivormide eeskujul (vt osa „Muuttüübid“).

Käändsõnal moodustatakse

  1. 1) ainsuse omastava järgi kõik ainsuse käänded alates sisseütlevast, mitmuse nimetav ja keskvõrre (nt uue : uuega, uued, uuem);
  2. 2) mitmuse omastava järgi kõik de-mitmuse käänded alates sisseütlevast (nt soolaste : soolastele, soolastega);
  3. 3) mitmuse sisseütleva rööpvormi järgi kõik teised vokaalmitmuse rööpvormid alates seesütlevast ja lühike ülivõrre (nt k`alleisse : k`alleist, k`alleim; õnnelikesse : õnnelikena, õnnelikem). Neljas viimases käändes on rööpvorm ainult 25. tüübis.

Pöördsõnal moodustatakse

  1. 1) ma-tegevusnime järgi tema käändelised vormid ja kaudse kõneviisi oleviku vormid (nt s`aatma : s`aatmas, s`aatvat);
  2. 2) lihtmineviku ainsuse 1. pöörde järgi teised lihtmineviku vormid, v.a ainsuse 3. pööre (nt s`eisin : s`eisite; tulin : tulid);
  3. 3) da-tegevusnime järgi des-vorm (nt v`õtta : v`õttes; kõnelda : kõneldes);
  4. 4) nud-kesksõna järgi tingiva ja kaudse kõneviisi mineviku vormid (nt v`õtnud : v`õtnuksid, v`õtnuvat);
  5. 5) möönva kõneviisi järgi käskiva kõneviisi vormid, v.a ainsuse 2. pööre (nt s`aatku : s`aatke; tulgu : tulge);
  6. 6) kindla kõneviisi oleviku ainsuse 1. pöörde järgi teised olevikuvormid, käskiva kõneviisi ainsuse 2. pööre ning tingiva kõneviisi olevikuvormid (nt saadan : saadavad, saada, saadaksid);
  7. 7) tud-kesksõna järgi teised umbisikulise tegumoe vormid, v.a olevikuvorm (saadetud : saadeti; s`öödud : s`öödi).

Käändsõna vormistik

käändedainsusmitmus
nimetavõpikõpikud
omastavõpikuõpikute
osastavõpikutõpikuid
sisseütlevõpikusseõpikutesse ja õpikuisse
seesütlevõpikusõpikutes ja õpikuis
seestütlevõpikustõpikutest ja õpikuist
alaleütlevõpikuleõpikutele ja õpikuile
alalütlevõpikulõpikutel ja õpikuil
alaltütlevõpikultõpikutelt ja õpikuilt
saavõpikuksõpikuteks ja õpikuiks
rajavõpikuniõpikuteni
olevõpikunaõpikutena
ilmaütlevõpikutaõpikuteta
kaasaütlevõpikugaõpikutega

PÖÖRDSÕNA VORMISTIK

KÄÄNDELISED VORMID
ma-tegevusnimilubamalubamas
  lubamast
  lubamaks
  lubamata
 umbisikulinelubatama 
   
da-tegevusnimilubada 
des-vormlubades 
   
kesksõnadolevikminevik
 isikulinelubavlubanud
 umbisikulinelubatavlubatud
PÖÖRDELISED VORMID

Kindel kõneviis

 oleviklihtmineviktäisminevikenneminevik
(ma)lubanlubasinolen lubanudolin lubanud
(sa)lubadlubasidoled lubanudolid lubanud
(ta)lubablubason lubanudoli lubanud
(me)lubamelubasimeoleme lubanudolime lubanud
(te)lubatelubasiteolete lubanudolite lubanud
(nad)lubavadlubasidon lubanudolid lubanud
(ma .. nad)ei lubaei lubanudei ole ja pole lubanudei olnud ja polnud lubanud
umbisikulinelubatakselubation lubatudoli lubatud
 ei lubataei lubatudei ole ja pole lubatudei olnud ja polnud lubatud

Tingiv kõneviis

 olevikminevik
(ma)lubaks(in)oleks(in) lubanud ja lubanuks(in)
(sa)lubaks(id)oleks(id) lubanud ja lubanuks(id)
(ta)lubaksoleks lubanud ja lubanuks
(me)lubaks(ime)oleks(ime) lubanud ja lubanuks(ime)
(te)lubaks(ite)oleks(ite) lubanud ja lubanuks(ite)
(nad)lubaks(id)oleks(id) lubanud ja lubanuks(id)
(ma .. nad)ei lubaksei oleks ja poleks lubanud ja ei lubanuks
umbisikulinelubataksoleks lubatud
 ei lubataksei oleks ja poleks lubatud

Käskiv kõneviis

 jaataveitav
(sa)lubaära luba
(ta)lubaguärgu lubagu
(me)lubagemärgem lubagem ja ärme luba(me)
(te)lubageärge lubage
(nad)lubaguärgu lubagu
umbisikulinelubataguärgu lubatagu

Möönev kõneviis

 olevikminevik
(ma .. nad)lubaguolgu lubanud
(ma .. nad)ärgu lubaguärgu olgu lubanud
umbisikulinelubataguolgu lubatud
 ärgu lubataguärgu olgu lubatud

Kaudne kõneviis

 olevikminevik
(ma .. nad)lubavatolevat lubanud ja lubanuvat
(ma .. nad)ei lubavatei olevat ja polevat lubanud ja ei lubanuvat
umbisikulinelubatavatolevat lubatud
 ei lubatavatei olevat ja polevat lubatud
 

Märgendid ja lühendid

Märgendid näitavad:

Märgend käib märksõna, vormi, vaste, näitesõna või -väljendi kohta ja asetseb sõna, väljendi või lause järel, nt p`õrgu+t`ukk ‹-tuki› ülek õel naine; artiklis päri: Vili õõtsus tuule päri harv. Liitsõna- või väljendireale eelnev märgend osutab, et see käib kogu rea kohta, nt tehn: juga+, trummel+, valts+, vasar+, vibro+veski (artiklis v`es'ki).

Lühenditest on nimestikus peale sõnaraamatus ettetulevate üldkasutatavate lühendite (nt p.o, vm, vt) veel grammatiliste osutuste (nt ains, omds, sisseü) lühendid. Keelte lühendid (nt ingl, sm, vn) on esitatud „Lühendivalimikus“.

aiand
aiandus, mesindus
ains
ainsus
aj
ajalugu
alaleü
alaleütlev
alaltü
alaltütlev
alalü
alalütlev
algv
algvõrre
anat
anatoomia
antr
antropoloogia
argi
argikeelne
arheol
arheoloogia
ases
asesõna
astr
astronoomia
auto
autondus
bibl
(bibliograafia) raamatukogundus
biol
bioloogia
bot
botaanika, mükoloogia
eelm
eelmine
eh
ehitus, arhitektuur
el
elekter, elektrotehnika
etn
etnoloogia
euf
eufemistlik
farma
farmaatsia
filos
filosoofia
folkl
folkloor
fot
fotondus, kino
füsiol
füsioloogia
füüs
füüsika
geogr
geograafia
geol
geoloogia, mineraloogia
halv
halvustav
harv
harva esinev
hellitl
hellitlev
hrl
harilikult
hüüds
hüüdsõna
ilmaü
ilmaütlev
info
informaatika
jm
ja muud, ja mujal
jms
ja muud seesugust
jne
ja nii edasi
jt
ja teised
jts
ja teised sellised
jur
(jurisprudents) õigus, õigusteadus
järgm
järgmine
kaasaü
kaasaütlev
kal
kalandus
keel
keeleteadus
keem
keemia
kesks
kesksõna
keskv
keskvõrre
kirj
kirjandus
kok
kokandus
kunst
kujutav kunst, tarbekunst
kv
kõneviis
lastek
laste- või hoidjakeelne (ninnutis)
loogika
 
luul
luulekeelne
lüh
lühend, lühendatult
maj
majandus, majandusteadus
mat
matemaatika
med
meditsiin
mer
merendus
meteo
meteoroloogia
mets
metsandus
mitm
mitmus, mitmuslik, mitmussõna
murdes
murdeline
muus
muusika
mäend
mäendus
määrs
määrsõna
müt
mütoloogia
nalj
naljatlev
nim
nimetav
nimis
nimisõna
nn
niinimetatud
nt
näiteks
nõuk
nõukogulik
om
omastav
omds
omadussõna
os
osastav
p
pööre
paberl
paberlik, kuivametlik
paleont
paleontoloogia
ped
pedagoogika
pid
pidulik
pms
peamiselt
p.o
peab olema
pol
poliitika
prg
praegu(ne)
psühh
psühholoogia
põllum
põllumajandus
relig
(religioon) usk ja kirik
rmtp
raamatupidamine
saj
sajand
seestü
seestütlev
seesü
seesütlev
sisseü
sisseütlev
s.o
see on
sport
 
sõj
sõjandus
zool
zooloogia
teater
 
tehn
tehnika
tkst
tekstiil ja rõivastus
trük
trükindus
täh
tähendus
v
või, ehk; välde
van.t
vananenud termin
vet
veterinaaria
viisiü
viisiütlev
vm
või muu(d)
vmo
vanamoeline
vms
või muud seesugust
vrd
võrdle
vt
vaata
vulg
vulgaarne
ülek
ülekantud tähendus
üliv
ülivõrre
 

Tähestik

a b (c) d e f g h i j k l m n o p (q) r s š z ž t u v (w) õ ä ö ü (x) (y)

Sulgudes on võõrtähed, mida kasutatakse ainult võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade kirjutamisel.