Tagasi sõnaraamatusse

„Seto sõnastiku“ saamisloost

MATERJAL. „Seto sõnastik“ lähtub 2011. a ilmunud „Vanapärases Võru murde sõnaraamatus“ esitatud Setu sõnavarast ning põhineb Hella Keema käsikirjalistel murdematerjalidel. Setu keeleala on esitatud niivõrd, kuivõrd olen läbi töötanud minu valduses olevaid allikmaterjale. H. Keema kogutud keeleaines Setumaalt on sedeldamata ning puudub Eesti Keele Instituudi murdearhiivist.

1964. aastal alustati toonase Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektori juhataja Mari Musta eestvõtmisel murdekogumisekspeditsioone Setumaale. Tandemitena H. Keem ja S. Nigol või H. Keem ja M. Must lindistati neljal suvel (1964., 1965., 1970. ja 1971. a) Setu murdekeelt ja fonoteegi riiulid täitusid väärtuslike heliülesvõtetega. „Mikrofonid Setumaal“ (KK 1964, nr 12) avab ühe sellise ekspeditsiooni tagamaad.

H. Keem on üksi helilintidele jäädvustanud Setu murdekeelt 29 tundi, koos teistega (S. Nigol, M. Must, S. Suhonen, I. Aaloe, A. Haak) lisandub veel 90 tundi.

Aastatel 1974–1986 talletas H. Keem põlist Setu murdekõnet Vilo vallas Kosselka külas Anne Järveotsa ja Maarja Pähnapuu juures. Samal ajavahemikul olin mina väsimatu murdekoguja kaaslaseks tema arvukatel murdeekspeditsioonidel Tartu-, Võru- ja Setumaal. Sõnastikus kasutasin 1984. a murdepraktikal enda kirja pandud murdeainest Maarja Pähnapuult.

Teadagi seab selline materjali olemasolu sõnastikus esitatavale piirid. Vähem kirjapanekuid leidus Põhja-Setust ning ülekaalus on arhailisem idasetu kõnepruuk.

„Seto sõnastiku“ lõppversiooni vaatasid üle Maeve Leivo, Nele Reimann ja Karl Pajusalu, kelle tähelepanekute ja märkustega arvestasin selle sõnakogu koostamisel.

Inge Käsi

„Seto sõnastiku“ koostaja

„Seto sõnastiku“ koostamispõhimõtteid

SÕNAARTIKLI ÜLESEHITUS JA KASUTATUD MÄRGID.

KIRJAVIIS. Sõnastikus on tarvitatud lihtsustatud transkriptsiooni, mis üldjoontes sarnaneb „Eesti murrete sõnaraamatus“ kasutatavale. (I. A-J. Tallinn 1994, lk 29-32). Murdematerjal on kirja pandud käsitsi ja enamasti pliiatsiga, seetõttu on kiirustamisest tingitult tekkinud ebaühtlused tulnud siluda. Näiteks intervokaalset h-d märgitakse sõnastikus kahekordselt. Pole välistatud seegi, et teinekord võib olla tegemist H. Keema märkimisviisi omapäraga.

Geminaatklusiilid k, p, t kirjutatakse lühikeste vokaalide vahel nagu kirjakeeles – teises vältes ühekordselt, kolmandas vältes kahekordselt (kot́ih, kot́ti). Nõrgenema kalduv fortisklusiil liitsõna teise komponendi algul säilitatakse k, p, t-na (sälä/täüś ’kandam, seljatäis’). Sõnalõpu s hääldatakse setu keeles tugevalt ja märgitakse kahekordselt (süḱüss ~ süḱüśs). Larüngaalklusiili tähistab ʔ (sülädäʔ). Intervokaalne h on gemineerunud ja märgitakse kahe tähega (lubahhass). Ülipikkade keskkõrgete vokaalide kõrgenemist märgivad i̬i̬, u̬u̬, ü̬ü̬. e͔ ja asendatakse õ-ga (kańnikõnõ ’kannuke’), venepärane õ tähistatakse õ̭-ga (kõ̭iḱ ’kõik’, tõ̭ngahhutma ’noogutama’). Lausefoneetilist assimilatsiooni tähistatakse ühenduskaare ja järgneva sõna algustähe tõstega (tohokkas sattiiä äittu̬u̬d?). Ühenduskaar seob kokkuhääldatud sõnavorme (toogu, paśsisi).

` pikkusmärk tähistab kolmandat väldet sõna ees, järgsilpides tähe kohal või kõrval (Pelikov̀va)

´ palatalisatsioonimärk näitab konsonandi peenendust

· punkt pika vokaali või diftongi järel märgib pearõhku (kuraa·sinõ ’kuraasikas’, `kuvää·ri ’ümbrikut’, neĺlitõi·śskümme)

ühenduskaar tähistab lausefoneetilist assimilatsiooni

- sidekriips asendab sõnaosa, mida ei korrata, või näitab, et tegemist on liitsõna ühe osisega (pää- ’peamine, põhiline, pea-’); esineb paarissõnade vahel (sikõ-sakõ ’sinka-vinka’) ja mõistatuste lahenduse ees

~ tilde eraldab topeltmärksõnad ja märksõnade rööpsed muutevormid (kaivo ~ kao, kut́sik ~ kut́sk)

/ kaldkriips lahutab märksõnas liitsõna komponendid (kahru/sammõĺ)

< tulenemismärk näitab deminutiivide tuletusalust (elokõnõ dem < elo)

( ) ümarsulgudes täpsustatakse sõna tähendust või esitatakse paralleelvariandid märksõnades (`paisum(m)a)

[ ] nurksulgudes on lisatud koostajapoolsed täiendused näitelausele ning asesõnad, mis täpsustavad verbi muutevorme

? küsimärk on küsilausete ning mõistatuste lõpus

; semikoolon eraldab näitelaused, samuti lähedased tähendused või tähendusrühmad

: koolon esineb mõnikord otsese kõne ees näitelausetes, tähenduspiirkonna ja konkreetse tähenduse vahel (hüŕril kala: rünt; pund 1. endisaegne kaaluühik: 20 naela, 2. leisikas: 25–30 ropsitud linapeod)

| püstkriips eraldab sünonüümiviite(d) ja paikneb vahetult lühendi Vrd ees; samuti eraldab mitmetähenduslikes kene-deminutiivides konkreetse(d) tähenduse(d) tulenemisseletusest (pulgakõnõ < pulk| 1. väike pulk, 2. niplispitsi kudumispulk).



SÕNAARTIKKEL algab märksõnaga (ja vajadusel selle variantidega) poolpaksus kirjas. Liitsõnadel eraldab kaldkriips täiend- ja põhisõna. Alfabeetiliselt üksteisele järgnevate liitsõnade puhul asendab korduvat täiendosa sidekriips. Homonüümsetele märksõnadele järgneb tõstega araabia number.

Arvestatakse nii sõnaalgulist h-d kui ka algusvokaali (haaŕ ja aaŕ). Kirjakeelne g, b, d sõna algul märgitakse vastavalt hääldusele k-, p-, t-na (kraḿm ’gramm’, puśs ’buss’). Keskkõrged pikavokaalsed sõnad paiknevad vastava pika vokaaliga murdesõna järel (nt tuuĺ : tuulõ ja tu̬u̬ĺ : tooli). Palataliseeritud sõnavorm esitatakse palataliseerimata sõnakuju järel (hall : halla, haĺl : haĺli; haro ’haru’, haŕo ’tuhkur’). Larüngaalklusiiliga lõppev sõna paikneb alfabeedis tagapool (ka ~ kaʔ). Käändsõnadel on märksõna üldiselt ainsuse nimetavas, pöördsõnadel ma- tegevusnimes. Märksõna antakse mitmuse nimetavas (lühend pl): 1) mitmuslike noomenite puhul (hiireʔ ’näärmepaistetus’, lavvarattaʔ ’pikk vanker’; 2) kui üleskirjutistes on registreeritud ainult mitmuse nimetav (`ehteʔ ’ehted’). Tegusõna ja käändsõna muutevorme ei esitata üldiselt iseseisvate märksõnadena. Kui aga kirjapanekud ei võimaldanud kindlaks teha algvormi või kasutati sõna üksnes teatud vormis, siis antakse märksõnana see sõnavorm (kana`ńaogaʔ ’kanapime’). Omaette märksõna saavad määrsõnastunud muutevormid (arvada ’arvatavasti’, pät́si ’pätsikaupa’, põlla ’põldudena, põlluviisi’).

Teo- ja tegijanimed, samuti oleviku ja mineviku kesksõnad esitatakse harilikult näitelausetes. Eritähenduse korral on neil omaette märksõna (i̬i̬st/`ütlejä ’eeslaulja’).

Märksõnades arvestatakse ka eri järelliiteid ja tuletusviisi. Nimetavalise ja omastavalise liitumise korral esitatakse kummastki oma sõnaartikkel (säĺg/ru̬u̬ds, sälä/ru̬u̬ds ’selgroog’).

Ainet või materjali tähistavad samatüübilised liitsõnad on mõnikord koondatud ühe täiendsõna alla (kaara- ’kaertest saadud või tehtud, kaera-’; leevä- 1. leiva-, 2. vilja-; raud- ’rauast tehtud, raud-’). Terviku osade nimetused paiknevad üksiksõnade all. Kui sellisel ühendil on aga omaette tähendus, siis antakse see iseseisva märksõnana (aho/laud ’ahjusuud kattev luuk’).

Järgneb sõna GRAMMATILINE ISELOOMUSTUS. Käändsõnadel esitatakse omastav ja osastav kääne, pöördsõnadel da-tegevusnimi ja kindla kõneviisi oleviku ja mineviku ainsuse 3. pööre. Nõrgeneva astmevaheldusega verbidele on lisatud oleviku ainsuse 1. pööre. Kui mõnel muutevormil on mitu varianti, eraldatakse need üksteisest tildega.

Murdesõnade TÄHENDUSI saab avada sel määral, kuivõrd need ilmnevad kirjapanekutes. Murdesõna vasteks võib olla identne kirjakeelesõna, kui nad on oma sisult ja mahult võrdsed (puŕk ’purk’).

Kui sõna tähenduse avamisel kasutatakse mitut enam-vähem samatähenduslikku sõna, eraldatakse need üksteisest komaga, tähendusvarjundid semikooloniga (ille ’sile; libe’). Kui sõnal on mitu erinevat tähendust, siis need numereeritakse ja esitatakse iseseisvalt vastava näitematerjaliga. Kõigepealt esitatakse üldisemad ja levinumad tähendused, järgnevad kitsamad ja haruldasemad või ülekantud tähendused (süä 1. siseelund: süda 2. seoses inimese hingeelu ja mitmesuguste sisetunnetega 3. südamik).

Etnograafiliste ja olustikuliste mõistete seletamisel on püütud leida vastav termin (kańõbi/koho ’kanepitemp’). Termini puudumisel (või mitteteadmisel) piirdutakse kirjeldava seletusega (kańõbi/piim ’kanepiseemnejahu ja vee segu’).

Taime-, looma- ja haiguste nimetused seletatakse üksnes kirjakeelsete nimetustega, vajadusel näidatakse ka tähenduspiirkond (hüŕril ’kala: rünt’, ku̬u̬ĺja/luu ’muhutaoline moodustis, kooljaluu’). Mõnikord ei ole võimalik nimetust kindlaks määrata (`keisri/kusi/`kuklanõ ’liik sipelgaid’). Vähendussõnad avatakse tulenemisseletuse kaudu (toṕsikõnõ dem < toṕs).

Lisainfo sõna tarvituse, grammatiliste suhete jne kohta esitatakse sulgudes enne tähenduse seletust: ligu (hrl sisekohakäänetes) ’leotus’. Tähendusvarjundeid seletatakse vajadusel näitelauses.

Järgnevad NÄITELAUSED kaldkirjas. Pikast näitelausest on ära jäetud ebaolulised lõigud, samuti perekonnanimed. Neid väljajätteid pole tähistatud. Jutumärke otsese kõne puhul ei kasutata. Näitelaused algavad väikese tähega, ees- ja kohanimed suure algustähega (Aĺeksa).

Näitelausete hulk sõltub kasutada olnud (Hella Keema kogutud) murdeainesest ja sellest, kuivõrd erinevalt on keelejuhid teatud murdesõna kasutanud. Lausenäide puudub märksõnadel, mille kohta puudusid H. Keema Setu materjalides näited, kuid olid registreeritud Võru idaosa sõnadena. Need märksõnad said setupärase vormistuse.

Lausenäited etnograafilise või olustikulise murdeainese puhul on paratamatult pikemad. Koostajapoolsed seletused on püstkirjas ja ümarsulgudes. Lause paremaks mõistmiseks on lisatud kirjakeelsed täiendused nurksulgudes, nt `säetäss `puhtõliseʔ lavva manoʔ [sööma]. Samuti antakse täpsustavad asesõnad verbivormide puhul: aho `luuda [ma] iks `häḿssi. Näitelause lõpetab kohalühend, mis osutab piirkonnale ja – kui see on teada, – siis külale, kus murdenäitestik on kirja pandud.

Evar Saare koostatud kaart on heaks teejuhiks, näitamaks, milliste Setu külade keel on sõnastikus esitatud.

Sõnaartikli lõpul võib esineda kahesuguseid viiteid.

Viitemärksõna antakse eri häälikvariantide või muutevormide hõlpsamaks leidmiseks. Lühend vt juhib märksõna juurde, mille all vastavat sõna käsitletakse (`kuuda vt kuvvass, kuvva vt kua, leśatama vt lesätämä, läḱe vt minemä, lätt vt minemä, mee vt minemä). Viitemärksõna kasutatakse ka mitmete topeltmärksõnade puhul.

Sünonüümiviited esitatakse vaid sama sõnatüve piirides Vrd lühendi järel sõnaartikli lõpus või tähendus(t)e järel (tehrütämä | Vrd teretämä). Vahetult teineteisele järgnevaid sünonüüme ei viidata.

KÜLADE LOEND JA LÜHENDID

Se ASetu Audjassaare
Se JSetu Järvesuu
Se JaSetu Jatsmani
Se KosSetu Kosselka
Se KovSetu Kovaslova
Se KrSetu Kremessova
Se LSetu Lutepää
Se LaSetu Laossina
Se PSetu Pelsi
Se PodSetu Podmotsa
Se PodgSetu Podgorje
Se PopSetu Popovitsa
Se SSetu Serga
Se SaSetu Saptja
Se TSetu Trõnne
Se TsSetu Tsergondõ
Se VSetu Värska
Se VaSetu Vaartsi
aaasta
demdeminutiiv
hrlharilik, harilikult
indeklindeklinaabel
kompkomparatiiv
lklehekülg
ntnäiteks
plpluural
rhvlrahvalaul
sagsageli
u.k.juue kalendri järgi
vnvene
vrdvõrdle
vtvaata