[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

armuleiva|sööja
armuleival olija; teis(t)e kulul elaja. Vanakegi püüdis tööd teha, ei tahtnud olla armuleivasööja.

elu|inimene

1. elu elaja, elu- ja tööjõuline inimene. *„Ei saa minust enam eluinimest,” kaebles ta. „Sandiks võin jääda .. Võin põdeda mitu aastat ..” P. Vallak.
2. elurõõmus ja seltskondlik inimene. *.. ikka lõbus ja vallatu noormees, eluinimene .. H. Raudsepp.

elu|loom [-a]

1. kasvama jäetav noor koduloom. *.. polnudki enam õieti vasikas, vaid peaaegu juba mullikas, paras kas või eluloomaks jätta. A. H. Tammsaare.
2. elu elaja, elav (ja tegutsev) olend. Kassipoeg peab piima saama, muidu tast elulooma ei tule. Kas nii raskelt vigastatust saabki enam elulooma? Kauaks taadist enam elulooma (on)! *.. kui last ikka hoolega hoida ja parajal määral poputada, küll temast eluloom kasvab. A. Beekman. *.. ta kahtles, kas [laval] õiget elulooma teha. M. Mõldre.

erak ‹-u 2› ‹s›
üksiklasena, teistest eraldi elaja v. asuja. Elab erakuna metsakolkas, väikesel saarel. Ilvesed elavad üldiselt erakuina. | piltl. *Parempoolsel väljal asetses vana Maarja kabel, mis nüüd konutas mahajäänud erakuna väikesel künkal. E. Kippel. || teiste seltsi vältiv, ainult oma harrastustele ja mõtetele elav inimene. Endasse süvenenud, elust võõrdunud erak. Noormees oli loomu poolest erak. || eremiit. *Nad [= trepid] viivad kongini, kus keegi erak on seitse aastat elanud, kahetsedes pattu või täites jumalale antud tõotust. A. Kaal.

jõudik ‹-u 2› ‹s›
(pidevalt) jõudeolija, jõude elaja. Jahilkäigud, ballid ja muu rikaste jõudikute ajatäide. Poeg elas jõudikuna vanemate kulul. *Ei ma tulnud siia [= maale] omandajana, suurelise jõudikuna luuslanki lööma.. E. Nirk. || (loomade, hrl. mullika v. ahtra lehma kohta). Tööhobuseid oli kaks, peale selle veel tallis jõudik pühapäevasõitudeks. *Aga võib ka vastupidi: piimakari Pukka, jõudikud Lehistele. O. Tooming.

vere|imeja

1. verest toituv putukas v. loom. Sääsed, parmud, lutikad on vereimejad. Põhjapõdrakarja saatsid tiivuliste vereimejate parved. | ‹adjektiivselt›. Vereimejad putukad.
2. hlv teiste töövaevast elaja. Liiakasuvõtjad jt. vereimejad. Peab pankureid vereimejateks.

üksiklane ‹-se 5›

1. ‹s› teistest eraldi elaja v. asuja, erak. Pühamees elas üksiklasena kõrbes, metsas. Üksiklase koobas, metsaonn. Varjas end tagaajajate eest üksiklasena suures laanes. Ka mitmed loomad elavad üldiselt üksiklastena. || teistega mitteseltsiv, ainult oma harrastustele ja mõtetele elav inimene. Sõnakehv ja seltskonda põlgav üksiklane. Kedagi ei huvitanud vana veider üksiklane. Teadusmaailmas jäi ta suureks üksiklaseks. Üksiklasest teadlane, kirjanik. *Kuhlbars oli üksiklane, kooli- ja kabineti-inimene, kes hoidus välisilmaga kokku puutumast. F. Tuglas.
2. ‹adj› eraklik. Jaan jäi üksiklaseks vanapoisiks. *Ikka üksiklasemaks muutus ta oma elukäigul .. A. H. Tammsaare.