[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käsutama ‹37›

1. (kellelegi millegi tegemiseks, kuhugi minekuks) käske v. korraldusi jagama, käsku v. korraldust andma, kamandama. Käsutab töölisi, abilisi, vägesid. Käsutab teenijad tööle. Lapsed käsutati karja, tuppa. Kõik ümbruskonna mehed käsutatakse kohale. Poisike oli võõra, peremehe käsutada. Mis õigusega sa mind käsutad? Jaan armastab teisi käsutada, on harjunud teisi käsutama. Peremees käsutas sulase heinu vedama. Sõdurid käsutati rivisse. Vaenlastel käsutati käed üles. „Õhtuks olgu tehtud!” käsutab ta ülemuslikult. Vanamees käsutas koerad kuuti. Ema käsutas lapsed vait. Käsutav toon. *Mina olen pealik ja mina käsutan, aga teie peate kuulama. H. Väli.
2. kellegi ülemaks olema; millegi üle valitsema, midagi juhtima. Admiral käsutas 10 sõjalaeva. *Olla kord ise meister, nagu vana Õispuu! Käsutada masinat, mõnda suurt kiirpressi... R. Vellend. || rakendamis-, kasutamisõigust, -võimu v. -oskust omama. Käsutab suuri kapitale, päratuid rikkusi. Meie käsutada on suured summad. *Paarikümne aastaga on jõutud niikaugele, et inimene võib käsutada tuult, vihma ning päikest.. V. Saar.

kokku käsutama
mitmelt poolt kohale käsutama. Kogu küla mehed käsutati vallamajja kokku.