[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pööning ‹-u 2› ‹s›

1. hoone katuse ja ülemise korruse lae vaheline ruum. Elumaja pööning. Suure otsaaknaga, poolpime, hämar pööning. See uks, trepp, redel viib pööningule. Peitis põgeniku pööningule. Magasin suvel pööningul heinavirnas. Tuli ettevaatlikult pööningult alla. Pööningut kasutati kolikambrina, pesu kuivatamiseks. || pööningukorrus. Ta elab pööningul kitsukeses toakeses. Töötoad on maja pööningul.
2. piltl (pea, aru, mõistuse kohta). On näha, et poisil pole pööningul kõik korras. *Daam vaatab juuksurit pilguga, nagu poleks sel pööning korras. L. Promet.