[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

paiste1 ‹18› ‹s›

1. valgustav ja/või soojendav kiirgus; selle vastuhelk, kuma, sära. Aknad säravad õhtupäikese paistes. Järv sätendas loojuva päikese paistel. Kevadpäikese soe paiste. Täiskuu kollane, külm, kahvatu, kaame paiste. Eha punetav paiste. Luges petrooleumilambi paistel. Vanasti kedrati pirrutule paistel. Küünlatule nõrk, kahvatu paiste. Istus, soojendas end lõkketule paistel. Seadis end ahju paistesse, paistele. Ahjutule, pliidisuu lõõmav paiste. Öisel taeval heitles tulekahju punane paiste. Taignakauss asetati ahjusuu sooja paistesse. *Päike kuldas puid ja onne juba õhtuse paistega.. H. Treimann (tlk).
▷ Liitsõnad: kuu|paiste, päikesepaiste; ahju|paiste, tulepaiste.
2. piltl sära; aupaiste. Väline paiste on petlik. Ta püüab oma teguviisile aatelist paistet anda. Salapärasuse, kuulsuse paiste. *..aga munkade välispidine püha paiste ja kodune koeraelu tegid temale kloostrielu jälgiks. E. Bornhöhe.
▷ Liitsõnad: au|paiste, pühapaiste.

paiste2 ‹18› ‹s›
‹hrl. illatiivis ja inessiivis› paistetus. Käsi läks, kerkis mesilase nõelamisest pätsina paiste(sse). Lehma udar lõi paiste(sse). Jalg oli rästikuhammustusest paistes. Mõtlesin pea paiste, nii et pea paistes 'pingsalt, pingutatult'. *..nende [= taimede] mürk ajas paistele näo, põletikku silmad.. U. Masing.