[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

plika ‹6› ‹s›
(kõnekeele varjundiga:) tüdruk, tütarlaps. Alp, edev, rikutud, vahva plika. Kas naabritel sündis poiss või plika? Plikast peast, plikana oli ta väga arg. Ann on plikast peale ennasttäis olnud. Mikk, mis sa pirised nagu plika! Nukumängud on plikade värk. Ma olen linnatüdruk, Nõmme plika. Poisid-plikad, sööma! Ise paariteistaastased plikad, ja juba vahivad poisse! Selle plika järele on kõik poisid nagu hullud. Juba vana mees, aga jahib plikasid. Noorim naiste hulgast oli päris plika. || pruut, kallim. Mardil on iga kuu ise plika. *Sirje, mis ajast sa selle päti plika oled? M. Saat.
▷ Liitsõnad: aguli|plika, karja|plika, kooli|plika, küla|plika, linna|plika, maa|plika, mustlas(e)|plika, naabri|plika, pisi|plika, poe|plika, teenija|plika, tänavaplika.