[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

tegevusetus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. tegevuse puudumine, tegevuseta olek, jõudeolek. Piinav, pealesunnitud tegevusetus. Miski ei väsita rohkem kui tegevusetus. Toimekal inimesel on tegevusetust raske taluda.
2. tegutsemata jätmine, mittetegutsemine; jur hoidumine sellisest tegevusest, milleks isik on õiguslikult kohustatud. Kahtlastel puhkudel on tegevusetus parem kui mõtlematu tegu. Valitsust süüdistatakse tegevusetuses. Seaduse järgi võidakse ka tegevusetust käsitleda teona.