[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

vuhkima ‹vuhin 42›

1. midagi hoogsalt, tarmukalt tegema, vehkima, vihtuma (ka rõhutades teise verbiga väljendatud tegevuse intensiivsust). Kogu pere vuhkis põllul töötada, tööd teha. Ta oli armununa muudkui luuletusi kirjutada vuhkinud. Kirjuta aeglaselt ja ilusti, pole tarvis nõnda vuhkida. Sadamatöölised vuhkisid sütt kärutada. Lapsed vuhivad aplalt süüa. Vuhkis endale nii kiiresti toitu sisse, nagu tahaks kõik üksi ära süüa. Noored vuhivad hoolega tantsida. Polkat vuhkides võib tallad läbi kulutada. || kiiresti, hoogsalt kõndima v. liikuma. Vuhime üksteise võidu kodu poole. Perenaine vuhib aga toa ja aida vahet (käia). Poiss tuleb kärmesti vuhkides meile järele. Lapsed vuhivad ujuda, joosta. Vedur vuhkis hoolega mäest üles. *Nii kui siit pääsen, vuhin ärijuhi juurde .. V. Beekman.
2. kõnek peksma, kolkima. Vintis mehed vuhivad teineteist ja lepivad siis ära. Läki vaenlast vuhkima! Saunas vuhkis 'vihtles' lapsi ikka isa.

maha vuhkima
kõnek maha kirjutama. Poiss vuhkis kontrolltöö naabri pealt maha.