[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

afeel ‹-i 21› ‹s›
astr planeedi vm. ümber Päikese liikuva keha tee kõige kaugem punkt Päikesest; ant. periheel. Maa on afeelis juuli algul.

aktinomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
meteor riist Päikese otsekiirguse suhteliseks mõõtmiseks

aspekt ‹-i 21› ‹s›

1. vaatekoht, seisukoht, millest lähtudes midagi hinnatakse; nähtuse üks külg, tahk. Küsimusi, nähtusi tuleb vaadelda, hinnata mitmest aspektist. Ajaloolisest, majanduslikust, kultuuriloolisest, bioloogilisest aspektist vaadatuna. Käsitleb moodsa luule mõningaid aspekte. Asjal on veel üks aspekt, mida peame arvestama.
2. keel grammatiline kategooria, mis näitab, kas tegevus v. protsess on lõpetamata v. lõpetatud, kestev v. hetkeline jms. Imperfektiivne, perfektiivne aspekt. Verbi aspektid.
3. astr Päikese ja planeetide vastastikune asend Maalt vaadatuna
4. bot taimekoosluste erinev välisilme eri aastaaegadel

astronoomiline ‹-se 5› ‹adj›

1. astronoomiaalane; astronoomiaga seotud, astronoomiasse puutuv; sellel rajanev. Astronoomilised vaatlused, uurimused. Astronoomiline kevad, talv. Astronoomiline kompass 'navigatsiooniriist ilmakaarte määramiseks taevakehade, näit. Päikese asendi ja kellaaja järgi'. Astronoomiline ühik 'pikkusühik, mille aluseks on Maa keskmine kaugus Päikesest'.
2. tohutu suur. Astronoomiline arv. Võidusumma oli tolle aja kohta lausa astronoomiline. *Hiljem .. rahustasin end vaenlase ja minu kuriteo mastaapide astronoomilise erinevusega. A. Beekman.

eha ‹11› ‹s›

1. läänetaeva punetus pärast päikese loojumist; õhtune loojakujärgne valgus, ehavalgus. Purpurpunane eha. Eha punetab, õhetab, kahvatab, kustub. Ehast roosatav kaldaliiv. Töötab koidust ehani 'varavalgest hilisõhtuni'. Sügisene eha ei valgusta kaua.
2. hrv (punakas) kuma v. helk. *.. laskis küünlavalgust kotta tungida, kus pisuke lambike juba enne levitas punakat eha. E. Särgava. *Nõrgas laternate ehas mingid suured majad .. F. Tuglas.
3. (väliskohakäänetes õhtuse v. öise tüdrukute pool käimise kohta, hrl. suvel maal). Poisid läksid laupäevaõhtul ehale. Olin Manni pool ehal. Sulane tuli varavalges ehalt. *Sa olevat samasse aita ehale kippunud, kus ärijuht juba ees .. E. Vaigur.

eha|valgus
päikese loojaku järgne valgus. Tuba oli täis roosakat ehavalgust.

ekliptika ‹1› ‹s›
astr taevasfääri suurringjoon, mida mööda toimub Päikese näiv aastane liikumine

fakkel ‹fakli, faklit 2› ‹s›
astr üldisest foonist heledam moodustis Päikese pinnal

flokkul ‹-i, -it 2› ‹s›
astr faklite mõjul helendav piirkond Päikese kromosfääris

galaktiline ‹-se 5› ‹adj›
astr Galaktikaga v. galaktika(te)ga seotud. Tähe galaktilised koordinaadid. Galaktiline aasta 'Päikese täistiir ümber Linnutee keskpunkti, 200 miljonit aastat'.

gnoomon ‹-i, -it 2› ‹s›
astr püstvarras, mille varju suuna ja pikkuse järgi saab määrata Päikese asimuuti ja kõrgust

granulatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. granuleerimine. Rohujahu, väetiste granulatsioon. Kunstnik on ehetes palju kasutanud granulatsiooni, väikeste kuulikeste jootmist siledale pinnale.
2. med granulatsioonkude; selle tekkimine. Sidekoeline granulatsioon. Haavade granulatsiooni soodustav ravim.
3. astr Päikese fotosfääri teraline ehitus, sõmerus

halo ‹11› ‹s›
meteor optilised nähtused atmosfääris (rõngad, kaared, sambad, laigud) Päikese v. Kuu ümber

helgetama ‹37›
murd
1. (päikese kohta:) kõrvetavalt paistma. *Helgetab, pää kohal kiirgab päike, / üle soo käib soe ja rõõmus tuul. M. Heiberg.
2. helkima, helendama. *Kuid nüüd, nähes lumist linna ja helgetavat päikesepaistet, Andres-isa ainult muigas.. E. Männik.

heliaakiline ‹-se 5› ‹adj›
astr Päikesesse puutuv, päikese-

heliograaf ‹-i 21› ‹s›

1. Päikese pildistamiseks kohandatud teleskoop
2. meteor päikesepaiste kestust registreeriv mõõteriist
3. sõj päikesekiirte peegeldamise põhimõttel töötav endisaegne signaliseerimisseade

helio|tehnika
tehnika haru, mis tegeleb Päikese kiirgusenergia muundamisega muudeks energialiikideks

kesk|öö
öö keskmine järk, südaöö. Kesköö saabus, on käes. Oli juba üle kesköö, kui.. Keskööl, kesköö ajal. Aeg lähenes keskööle. Olin keskööni ülal. Uinus vastu, enne keskööd. Ärkasin umbes kesköö paiku. Tõeline kesköö astr Päikese alumise kulminatsiooni moment.

kesköö|päike
geogr Päikese suvine kesköine nähtavus polaaraladel pealpool horisonti. Polaaralade keskööpäike.

komeet ‹-meedi 21› ‹s›
astr ümber Päikese tiirlev tahkest tuumast ja hõredast udukogutaolisest sabast koosnev taevakeha, sabatäht. Komeedi pea, tuum, saba. See sportlane kerkis esile komeedina 'väga ootamatult, väga järsku'.

kromosfäär ‹-i 21› ‹s›
astr Päikese atmosfääri kiht, mis on täieliku päikesevarjutuse ajal nähtav päikeseketast ümbritseva kitsa roosa v. punaka rõngana

kroon ‹-i 21› ‹s›

1. valitseja võimu tähistav kullast (v. hõbedast) ja kalliskivide ning pärlitega kaunistatud võrukujuline sakkidega peaehe. Keisri, kuninganna kroon. Troonipärijale pandi pidulikult kroon pähe. Kuningal oli kuldne kroon peas. Kolmeharuline kroon ja kuueharuline täht Rakvere vapil. | piltl. Lainetel on peas valged kroonid. *.. terava otsaga sarved oleksid põdrale kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon, mida ta peab kandma. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: au|kroon, keisri|kroon, kuld|kroon, kuninga|kroon, paavsti|kroon, vürstikroon; juukse|kroon, kibuvitsa|kroon, märtri|kroon, võidukroon.
2. monarhistlik valitsus v. valitseja. Briti krooni alamad, asumaad. Saar kuulutati Hispaania krooni valduseks. *Siis vannu truudust tema kõrgusele / kui rüütel, et ei lakka sõna kuulmast / ja et ei tõsta mässu krooni vastu.. G. Meri (tlk).
3. mitme Euroopa riigi suurem rahaühik. Eesti, Rootsi, Norra, Taani, Islandi, Tšehhi kroon. Sai viissada krooni honorari. Kaup maksis 15 krooni 25 senti. Mõne(d) krooni(d) ju sealt ikka teenis.
4. piltl tipp(saavutus); kõrg- v. haripunkt. Pidustuste, kangelastegude krooniks oli.. Inimest nimetatakse sageli looduse krooniks. J. Straussi loomingu krooniks võib pidada operetti „Nahkhiir”. *Ja tänase päeva krooniks oli Neptuni ning kuradite pidu muusikasalongis. J. Smuul. || mingi äärmusasjaolu kogu eelnenu halva, ebameeldiva tipuna. See oli kõikide hädade ja õnnetuste, kõigi äparduste kroon. Kõigele krooniks hakkas veel hammas valutama.
5. võra. Kuuskede tihedad kroonid. Tamme lai, võimas roheline kroon. Kahara krooniga pärn, vaher. Puude kroonid on üksteisesse põimunud. Läbi puuhiiglase paksu krooni ei tungi maapinnale ainsatki päikesekiirt.
▷ Liitsõnad: puukroon.
6. bot sisemine, kroonlehtedest koosnev õiekatte ring, mis ümbritseb emakaid ja tolmukaid, õiekroon
7. (loomulik v. tehislik) hambakroon. Hammas koosneb kroonist, kaelast ja juurest. Hammaste kullast, metallist kroonid. Hambale pandi uus kroon.
8. astr Päikese atmosfääri kõige hõredam osa, mis on täieliku päikesevarjutuse ajal nähtav hõbedaselt hiilgava pärjana
9. etn kaunistuseks lakke riputatud õlgedest, roost jm. moodustatud ese. *Eriti Lääne-Eestis ja saartel olid pidulikul puhul toa ehteks söögilaua kohale riputatud, õlgedest ja roost valmistatud kroonid. T. Habicht.
▷ Liitsõnad: nääri|kroon, pulmakroon.

kõrbema ‹37›

1. leegita põlemisel v. kuumuse mõjul (pinnalt) söestuma v. mustaks tõmbuma. Pliidil kõrbeb midagi. Kotletid läksid kõrbema. Liha kõrbes söele. Puder kõrbes põhja. Piparkoogid kõrbesid päris mustaks. Ahi oli liiga käre, leivad kõrbesid ära. Pannkoogid on ühelt poolelt kõrbenud. Kõrbenud rasv, leib, toit. Tulekahju kuumusest kõrbes naabermajal värv. Ta juuksed ja habe on kõrbenud. Kassil on karvad ühelt küljelt kõrbenud. Rohi on tuleaseme ümber mustaks kõrbenud. || tugevasti päevituma. Heinateol kõrbesid nägu ja sääred pruuniks. Päikesest punaseks kõrbenud käsivarred. Ta on kõrbenud tõmmuks nagu neeger.
2. kõnek (maha) põlema. Pistan su maja põlema, et sa kõigega tükkis sisse kõrbeksid! *Umbsed täiskiilutud raudteevagunid vedasid suures tapluses tuhaks kõrbenud linnade ning külade räbaldunud toiduhankijaid .. E. Tennov.
3. põuaga päikese käes väga ära kuivama. Maapind kõrbes päikese käes praguliseks. Nõmm on nii kõrbenud, nagu oleks tuli üle käinud. Vili kõrbeb põllul. Kollaseks kõrbenud rohi. Kuiva käes kõrbenud lilled, lehed.
4. kõnek tugevat janu väljendavates, eeskätt rahvapärastes ütlustes (harvemini verb üksi). Keel kõrbeb suulakke, kurku. Ulata kaljakapp, kurk kõrbeb. Sisikond kõrbeb sees. Süda kõrbeb, juua tahaks. *Ruta, kallis! Ma kõrben. Õlut oleks tarvis. V. Gross.
5. kõnek läbi kukkuma, ebaõnnestuma, vahele kukkuma, põhja kõrbema. Plaan kõrbeb. Kaks küsimust vastasin õigesti, aga kolmandaga kõrbesin. Sõdur läks kasarmust hüppesse ja kõrbes.

kõrvetama ‹37›

1. pinda kergelt põletama, seda kuumusega v. tulega mõjutama, kõrbemist põhjustama. Kuum aur, tuline roop kõrvetas käsi. Ahi on nii kuum, et kõrvetab. Kuum supp kõrvetas suud, keele ära. Põlev tikk kõrvetas sõrme. Kõrvetasin tikutulega endal sõrmi. Liblikad kõrvetasid end vastu lambiklaasi lennates. Lutikaid kõrvetati keeva veega. Kes korra end kõrvetanud, kardab tuld. Võõras raha kõrvetab tasku. *Kui raud palav, kõrvetas juukseisse kiharad.. A. Murakin (tlk). | piltl. Vaata, et sa end selle looga ei kõrveta! Ta jäi pealtvaatajaks, kartis end kõrvetada. || (leegita) põlemise v. kuumutamisega pinda pruuniks v. mustaks muutma v. söestuda laskma. Sigureid kõrvetama. Vaata, et sa liha pannil mustaks ei kõrveta! Kõrvetatud kohvioad. Õllele lisati kõrvetatud linnaseid. Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja. || kõnek suitsetama. *Enne ma ostan omale mõne paki tublit mahorkat ja kõrvetan, nii et päänahk pigiseks läheb! A. Jakobson.
2. väga kuumana, tulisena, põletavana tunduma, sellisena mõjuma. Kompressivesi on küllalt soe, kuumem kõrvetaks juba. Laskis kuumal liival oma selga kõrvetada. Kõrvetav kuumus, palavus, leil. *..oli midagi niisugust, mis Arkadi nägu põuatuulena kõrvetas. A. Beekman. || (päikese kohta:) väga palavalt, tuliselt paistma, kuumust välja kiirgama. Augustipäike kõrvetas turja, selga. Päike kõrvetab pilvitust taevast armutult, kõvasti lagipähe. Päike kõrvetas villid selga. Ah, kuidas (päike) kõrvetab! Küll kõrvetab, tuleb vist äikest! Päike kõrvetas meid lausa neegriteks. || palavuse ja kuivusega taimi kahjustama. Suvekuumus oli rohu roostepruuniks kõrvetanud. *Kuivavad kaevud, kõrvetab põud. K. Merilaas.
3. kipitust v. valu tekitama. a. (nõgese, samuti kõrverakke omavate selgrootute puutel:) kipitavat valu ja nahal kuplasid tekitama. Nõges kõrvetas jalga, käsi, sääred kupla. Lapsed kisklesid ja kõrvetasid üksteist nõgestega. Karikloomade meduusid võivad valusasti kõrvetada. *Siis andis vanaema mulle kindad kätte, et ma end ei kõrvetaks nõgestes... O. Luts. b. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Pipar kõrvetab suud. Haavale pandud jood kõrvetas. Soolane vesi kõrvetas silmi. *..viin kõrvetas kõhtu, tõusis tulise voona südame alla. R. Vellend. c. ‹ka impers.› teravana, lõikavana tunduma. Haav alles kõrvetas jalas. Läbi haavatud õla käis kõrvetav valuhoog. Küll kõrvetab sees, rinde all, maos (valu kohta). Kõrvetav janu. d. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Kõrvetav pakane. Käre külm lausa kõrvetas nägu ja paljaid käsi. Raudkülm vesi kõrvetab keha. Jäine tuul kõrvetas nägu. e. piltl (ühenduses tugevate tundmustega). Juhanit kõrvetas südametunnistuspiin. Tema südant kõrvetas armukadedus. Piinav mõte, solvang kõrvetas mehe hinge. Uudishimulikud pilgud kõrvetasid ta kukalt. Kõrvetav hirm, hingevalu, viha. Teda tõukas tagant kõrvetav uudishimu. Näkku tõusis kõrvetav häbipuna.
4. kõnek (intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama. Ülevaataja kõrvetas vangidel nuudiga üle turja. *Kuuled, Toots, jeekim on vihane nagu seatapja ja tahab sulle kooljaluuga pähe kõrvetada. O. Luts. b. (ütlemisega, sõnadega:) sähvama, kähvama. *Mõtlen: küll ma sulle vastu kõrvetan, ära hoople, ja kõrvetasingi: „Mitte tütar pole ta mul, vaid – ema!..” P. Vallak. c. tulistama, laskma. Peremees kõrvetas õunavarastele jahipüssist paar pauku järele. Vaenlane kõrvetas tükk aega suurtükkidest. *Samas hakkas võsast kõrvetama kergekuulipilduja. H. Lepik (tlk). d. kiiresti minema v. tulema; kiiresti liikuma. *..pidin just otsekohe siia kõrvetama.. O. Luts. *Nii nad kõrvetasid kahekesi ees, teineteist oma tempoga tappes. T. Uba.
5. kõnek (laserkettale) kirjutama, põletama

loide ‹loite 18› ‹s›

1. loitmine; loit. Tulekahjude loide. Tuli lõi loitele. Loitel tuli. *Esiteks tõusis suitsusammas, siis hakkas vilkuma tule punaseid ahneid loiteid. J. Vorms. *Täiel loitel langes aknast voolav päikesekuld ta peensaleda, ülla kogu peale .. E. Vilde.
2. astr Päikese kromosfääri purse

loode|puna
loojeneva päikese, päikeseloojangu puna. *.. otsekui loodepuna taevale pärast päikeselasku. V. Uibopuu.

oma|liikumine
astr tähe asukoha muutumine taevasfääril tähe enda ja Päikese liikumise tõttu maailmaruumis

otse|kiirgus
füüs Päikese suunast paralleelsete kiirtena leviv päikesekiirgus

pakatama ‹37›

1. (lõhkemiseni, rebenemiseni) paisuma, pingule, pungile minema; (lõhkemiseni, rebenemiseni) paisunud, pingul, pungil olema. Leotamisel, idanemisel seemned pakatavad. Kartulid kippusid keetmisel pakatama. Lõhki pakatanud koorega kastanimunad. Kirsid, ploomid pakatasid mahlast. Poisi taskud pakatavad igasugusest kraamist. Väikeseks jäänud pluus kippus kaenla alt pakatama. Priskusest pakatavad kehavormid. Verest pakatav punetav nägu. Laod pakatavad kaupadest. Aidad pakatasid viljast.
2. lõhenema, pragunema. a. (hrl. kuivusest, kuivamisel). Pakatanud muld, maa. Lõhki pakatanud seinapalgid, puunõud. Pakatanud krobelise koorega puu. Pakatanud nahk, huuled. Külmast veest ja tuulest pakatasid käed. Võidis pakatanud nägu salviga. b. (hrl. pungade kohta:) puhkema. Pungad, urvad, õienupud pakatavad. Puud, põõsad pakatavad roheliseks, lehte, õide. Kevadine pakatav mets. Valminud kupar pakatab ja seemned paiskuvad välja. | piltl. Väljas pakatab kevad. Pakatav lehekuu. c. (valguse, päikese kohta). *.. taas avarustes päike pakatab. J. Semper. *.. loodes pakatab loojak.. J. Kaplinski.
3. piltl tunnetest vm. tulvil olema v. tulvile minema. Süda, rind pakatab uhkusest, rõõmust, õnnest. Ta on tigedusest pakatamas. Ta otse pakatab tegevusihast. Tervisest ja elujõust pakatav nooruk. Laske tal rääkida, ta lausa pakatab uudistest. Elurõõmust pakatav luule. Kaunil suvehommikul pakatasid inimesed uutest lootustest.

parkuma ‹37›

1. (toornaha kohta:) parkvedelikus ligunedes parkainete mõjul kasutamiskõlblikuks muutuma. *.. parkalitöökotta, kus tõrtes hapnesid ning parkusid nahad. F. Tuglas (tlk).
2. piltl parkainete, päikese vm. mõjul tumedamaks värvuma. Ta peod parkusid rohu kitkumisest roheliseks. Madruste näod on tuules(t) ja päikeses(t) tumepruuniks parkunud. Marjakorjamisest, kartulikoorimisest, õlidest parkunud käed. Tubakast parkunud pöial. Mustaks parkunud puulusikas. || kõvaks, paksuks, tundetuks muutuma. Ta paljad parkunud käed ei karda külma ega kuuma. Süda on sul tuimaks parkunud. Paljajalu käies parkus jalatalla nahk paksuks nagu saapatald.

planeet1 ‹-needi 21› ‹s›
astr Päikese ümber tiirlev suur gaasilise ümbrisega (v. atmosfääriga) taevakeha. Päikesesüsteemi planeedid on Maa, Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Pluuto. Kuud on planeetide kaaslased. Kavandatavad tulevikureisid teistele planeetidele. Kas teistel planeetidel on elu? Ta on nagu tulnukas mõnelt teiselt planeedilt. Meie planeedile on langenud meteoriite.
▷ Liitsõnad: hiid|planeet, sise|planeet, väike|planeet, välisplaneet; kodu|planeet, naaberplaneet.

pleekima ‹pleegin 42›

1. heledamaks minema, värvist vabanema. a. (sihipärase pleegitamise tulemusena päikese käes). Kangad pleegivad murul. Pleekima laotatud palakad. *Kedratud linased lõngad pleegivad õues, vihid puude vahele sirgeks tõmmatud. Madde Kalda. b. (pikaajalisest (päikese)valguse käes olemisest). Pleekinud kondid, luud. Valgeks pleekinud kivid veejoonel. Su juuksed pleegivad igal suvel ära. Pleekinud kulmude ja ripsmetega jõmpsikad. Päikeses pleekinud künkad. Rohelised vetikad pleegivad pruuniks. Potisinine värv ei pleegi. Pleekinud pluus, sitsseelik, palitu, loosung. Kollaseks pleekinud valged kardinad. See peits pole valguskindel, ta pleegib. Valguse eest kaitsmata ruumis pleekis herbaarium ära. Halliks pleekinud tapeet, kiri, majasein. *.. paksud müürid tühjade kaarjate aknaavadega pleekisid ajahambast puretuna kord sajus, kord päikeses. M. Nurme. | piltl. Valkjas pleekinud taevas. Vaatas mind oma heledaks pleekinud silmadega. *Kahvatus hommikutaevas kustusid pleekinud tähed.. L. Promet. *Aga mille nimel elada siis, kui su eesmärk ära pleegib.. V. Lattik.
2. kõnek päevitama. Ujusime ja pleekisime rannas. *Kas sa luhal pleekimas ei käi ka? R. Sirge.
3. pleegitama. Päike pleegib rannaliiva helevalgeks. *.. kas sünnivad veel selga panna ema kujutud, pleegitud ja õmmeldud linased särgid.. A. H. Tammsaare.

pretsessioon ‹-i 21› ‹s›

1. tehn pöörleva keha pöörlemistelje pöörlemine ümber mingi teise, ruumis paigal oleva telje
2. astr võrdpäevsuspunktide liikumine piki ekliptikat vastupidi Päikese näivale liikumisele taevasfääril

protuberants ‹-i 21› ‹s›
astr helendav gaasijuga v. -pilv Päikese atmosfääris

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põletama ‹37›

1. tulega hävitama v. hukkama; tules põleda laskma. Oksarisu, prügi, prahti põletama. Põletasin vanu kirju. Keelatud raamatud korjati kokku ja põletati. Keskajal põletati nõidu elusalt, tuleriidal. Meie esivanemad on oma surnuid põletanud. Posti alumine ots põletati söele. Vaenlased röövisid, rüüstasid ja põletasid. Sõja ajal põletati terve see küla tuhaks, lagedaks. Talupojad ässitati mõisaid põletama. Tuli põletas nende maja ja kogu kraami. *Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin üheainsa säilinud trükiteose. F. Tuglas. | piltl. Mõnegi lootuse põletas sõjatuli tuhaks. || maad, pinnast tule abil põlluks ette valmistama v. puhastama. Alet, sõõrdu, kütist põletama. Põletati võsastikku, et põllumaad juurde teha. || mingit ainet lõhnava suitsu saamiseks põleda laskma. Kirikus põletatakse viirukit. || kõnek suitsetama. Piipu, paberossi põletama. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Kas sa põletad ka head tubakat?
2. midagi hrl. valgustamiseks v. soojendamiseks põleda laskma. Puid, briketti, kivisütt põletama. Küünlaid põletama. Põletas enne eksamit hilja ööni lampi. Naaber põletab öö läbi elektrit. Jaanituld põletama. Metsaserval põletati lõkkeid. Jõulupuud põletama 'jõulupuul (elektri)küünlaid põletama'.
3. kuumutamisega töötlema v. valmistama. a. mingit materjali v. toodet kuumutama sellele vajalike omaduste andmiseks. Saviesemeid põletama. Põletatud savinõud. Põletatud, põletamata tellised. Põletatud keraamiline mass. Põletatud 'termiliselt töödeldud' teras. b. sel teel toorainet valmistama. Tõrva, sütt põletama. Lubjakivist lupja põletama. Põletatud ehk kustutamata lubi. Põletatud ooker. c. destilleerides valmistama, ajama. Viina põletama. Põletatud viin. d. kõnek röstima. *.. veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba ja tulel auras parkali perenaise kohvipada. F. Tuglas (tlk).
4. tulise v. hõõguva esemega kuhugi midagi kaunistuseks v. märgistuseks tekitama. Põletas piibule, kapale kirjad peale. Põletas kannule tulise traadiga mustrikirjad sisse. Kirstu otsalauale põletati omaniku nimi. Lehmadele põletatakse numbrid selga. Timukas põletas tulise rauaga naise õlga häbimärgi. *Ja kaamelilegi, näe, on tema omandimärk sisse põletatud. L. Metsar (tlk). *Joonistus jääb joonistuseks, olgu ta tsinki põletatud või puusse lõigatud. J. Vahtra. | piltl. Need sõnad põletati mu mällu kui tulise rauaga. See on tulekirjal mu meelde põletatud. || van juukseid lokitangidega lokkima. *Iga kolme päeva takka laskis ta neid [= lokke] Harti juures uuesti põletada. B. Alver.
5. väga kuumana v. tulisena tunduma, sellisena valu põhjustama. Kuum liiv lausa põletas taldu. Ahi on nii tuline, et põletab. Hõõguv sigaret põletas sõrmi. Põletasin tuld kohendades sõrmed villi. Põletas kuuma supiga oma suu, keele. *Pea auras, jalad hõõgusid, õhk oli põletav. A. Saal. || (päikese kohta:) väga palavalt paistma, kõrvetama. Päike juba põletab, tuleb ilus rannailm. Päike põletab halastamatult. Keskpäevane päike põletas turja, selga, kuklasse. Laste näod on päikesest pruuniks põletatud. Päike põletas põllud. *Ühel suvel põletas põud põllud paljaks.. H. Laipaik. | piltl. Suudlused põletasid palgel, kaela. || (kangete ainete söövitava, kahjustava toime kohta). Hape põletas riidesse augu. Liialt tugev väetis kipub orast põletama. Seebikivi, lubi põletab käenahka.
6. teravat, pistvat valutunnet põhjustama v. sellist valu tundma. a. (mingist ainest, esemest vm. põhjustatuna). Haava puhastati viinaga, see põletas põrgulikult. Kõrvenõgesed lausa põletasid mu sääri. Vapsikute põletavad pisted. Miski põletas vasakus õlas. *Minul endalgi kipub silm koopast välja, põletab pealuus nagu kuum süsi.. O. Luts. || (otseselt valutunde kohta). Valu põletab rinda, rinnas. Tundsin reies põletavat valu. *Pidi jalad põlvist veidi konksus hoidma ja astuma lühikeste sammudega, muidu põletas nagu tulega. H. Sergo. b. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Jäine külmus põletas nägu. Põletav pakane. Põletav, üdini tungiv tuul. *Kõik, mida tuli puudutada, – kirves, katel, puuoksad – oli jäine ja põletas sõrmi. R. Põder (tlk). c. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Kange jook, viin põletas kurku, magu, tühja sisikonda. Tugevasti pipardatud toit põletas suulage. Pipratinktuur on põletava maitsega vedelik. d. (terava janu-, harvemini näljatunde kohta). Tundsin põletavat janu. *.. janu põletas suulage enam kui söed. U. Masing. *.. sellest pole põletava nälja vastu märgatavat abi. O. Luts.
7. piltl (ühenduses tundmustega:) tugevalt, intensiivselt mõjuma, avalduma v. ilmnema; niiviisi piinama, haiget tegema. Armastus, iha, kirg põletab keha ja meeli. Poissi põletas meeletu uudishimu. Paljas mõte oma inetust teost juba põletas. Teda põletab hirm lapse tervise pärast. Ema etteheited, sõnad põletasid. Tundsin põletavat kojuigatsust. Põletav viha, põlgus, häbi. Põletav pilk. Häbitunne põletab hinge. Oleksin heameelega ära rääkinud, mis mu südant põletas 'südamel oli'. Ennast põletama 'elu põletama'. *Ma peaksin varsti Tallinnas olema. See on, mis vaevab ja põletab. V. Pant. || (millegi kohta, mis äratab vastikust, häbi vms. tunnet). See raha põletab näppe. Varastatud hilbud põletasid ihu. *Pean ma kerjusekepi võtma, mis põletab? A. H. Tammsaare.
8. kõnek (energilise, intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama, äigama, põrutama. Põletas poisile paar tulist. Põletas kantsikuga, ratsapiitsaga üle kaela, üle turja. Kui põletan sulle ühe täie vastu vahtimist! Vaata kui põletab veel vastu koonu! *Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse.. O. Luts. b. kiiresti liikuma, tormama, kihutama. Mehed põletavad kohe alevisse. Poiss põletas otseteed koju. Kuhu sa siis nüüd jälle põletad? Istusime autosse ja põletasime linna poole. Mootorrattur põletas bussist mööda. *.. kui vana tahab täna minema põletada, siis sellest küll midagi head ei tule! V. Anslan. c. tulistama, laskma. Mees võttis püssi ja põletas vargale paar kärtsu järele. Põletas nagaanist kaks pauku.
9. info programmi või andmeid püsimällu (eriti ühekordselt kirjutatavale kandjale) kirjutama

päeva|pool [-e]

1. päikesepoolne, päikese mõju all olev, valgustatud külg. Planeedi päeva- ja ööpool. | piltl. *Kus on, kus on mu kuldne kevad, / mu elu kiirgav päevapool? B. Alver (tlk).
2. poolpäev (1. täh.) Väike pärastlõunane puhkus päästab esimese päevapoole väsimusest.

päeva|vari [-varju]
päikese eest kaitsev sirm, päikesevari. a. (kaasaskantav). Daam siidist päevavarjuga. Tegi päevavarju lahti, pani päevavarju kinni. Peen daam kaitses suvel oma näonahka päevavarjuga. b. (plaažidel, välikohvikutes v. mujal ülesseatav). Istusime rannakohviku ees päevavarjude all. *Ta silmitseb murelikult supelranda, kus ranna koristajad panevad suure kiiruga kokku päevavarje.. A. Kurtna (tlk).

päike(ne) ‹päikese e. päikse, päikest, päikesesse e. päikesse e. päiksesse, päikeste, päikesi e. päikseid e. päikeseid, päikestesse e. päikseisse e. päikesisse e. päikeseisse 5 või 4› ‹s›

1. Galaktika täht, mille ümber tiirlevad Maa ja teised Päikesesüsteemi planeedid. a. (tavalises tekstis üldnimena). Hele, kuldne, särav päike. Kevadine, talvine päike. Päikese kollane kera. Päikese soojus, valgus. Päikese kullased kiired. Päikese tõus, loojaminek. Päike tõuseb, paistab, loojub. Kevadel käib päike kõrgelt. Päike on juba suures kõrges, kõrgel (taevas), keskhommikus. Päike vajus madalale, silmapiirile, merre, metsa taha. Päike hakkas juba madalamale veerema. Vihm läks üle ja päike tuli välja. Päike läks, kadus pilve taha. Päike särab, lõõmab, lõõskab, leegitseb. Hindas pilguga päikese kõrgust. Vastu päikest olevatel 'päikesepoolsetel' nõlvadel on lumi juba sulanud. Perenaine tõusis koos päikesega 'päikesetõusul', enne päikest. Poissmeeste päike nlj kuu. Tõusva päikese maa (Jaapani kohta). Ei ole midagi uut päikese all '(maa)ilmas'. Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest.. L. Kibuvits. | piltl. Elutõe, armastuse päike. Temas oli, tema silmis säras päike. *„Ausalt öelda, teie päike on looja läinud,” lausus Saatlev nüüd päris kurjalt. P. Kuusberg. b. ‹suure algustähega› astr. Päikese atmosfäär, pind, mass, läbimõõt, pöörlemisperiood, spekter. Päikese aktiivsus. Päikese kaugus Maast. Päikese kroon 'Päikese atmosfääri välimine, väga hõre ala'. Kõik planeedid tiirlevad ümber Päikese.
▷ Liitsõnad: aprilli|päike(ne), augusti|päike(ne), hommiku|päike(ne), juuni|päike(ne), juuli|päike(ne), keskpäeva|päike(ne), kesköö|päike(ne), kevad|päike(ne), loojangu|päike(ne), lõuna|päike(ne), märtsi|päike(ne), põua|päike(ne), pärastlõuna|päike(ne), suve|päike(ne), sügis|päike(ne), õhtupäike; kõrgustiku|päike(ne), mäestiku|päike(ne), mägi|päike(ne), troopikapäike; kõrvalpäike; vabadus|päike(ne), õnnepäike.
2. (teiste kinnistähtede kohta). Iga täht on kauge päike. *On .. päikesi, mis on meie omast 900 miljonit korda heledamad. F. Tuglas.
3. päikesepaiste. Tuba, õu on päikest täis. Päikeses sätendav, sillerdav, kilgendav meri. Õhk väreles päikeses. Laotas räimed päikese kätte kuivama. End päikese käes soojendama. Mees oli palju päikest saanud, päikesest pruun. Päike kõrvetas villid selga. Sügisene päike ei hakka enam peale 'ei mõju enam nahale pruunistavalt'. Päikest võtma 'päevitama'. *See nukrus sarnanes jürikuuga, mis toob läbisegi päikest, lumelobjakat ja vihma. L. Promet.
4. piltl (südant soojendava v. särava, sellisena tähelepanu keskpunktis oleva inimese kohta). Minu vanaduspäevade päike on mu lapselaps. Ta oli terve seltskonna päike. *.. siis ei pääsenud keegi mööda Milly Saalemist, kes polnud enam tõusev täht, vaid päike. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: elupäike.

päikese|aasta
astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini, troopiline aasta

päikese|aeg
astr Päikese näiva ööpäevase liikumise järgi mõõdetav aeg. Tõeline, keskmine päikeseaeg.

päikese|elektrijaam
Päikese kiirgusenergia kasutamisel põhinev elektrijaam

päikese|energia
Päikese kiirgusenergia. Päikeseenergia jõul, toimel töötav pump. Maale langeva päikeseenergia kasutuselevõtt.

päikese|kell
numbrilauast ja sellele Päikese valguses varju heitvast vardast v. plaadist koosnev tõelist päikeseaega näitav riist, gnoomon. Päikesekell on vanimaid ajamõõtmisriistu.

päikese|kollane
päikese värvi kollane, särav- v. kuldkollane. Päikesekollased võililled.

päikese|konstant
astr suurus, mis iseloomustab Päikese kiirguse intensiivsust Maa atmosfääri ülemisel piiril

päikese|kuiv ‹adj›
päikese käes kuivanud. *Võistu korjavad nad uhtejoomelt päikesekuivi palgikoori.. N. Baturin.

päikese|kuivatatud partits
päikese käes kuivatatud. Päikesekuivatatud tomatid.

päikese|loojang
Päikese loojaminek (ka vastava ilmakaare kohta), päikeseloojak. Päikeseloojangust punane taevavõlv. Läänetaevas helendas kaua pärast päikeseloojangut. Päevatõusust päikeseloojanguni. *Õhtupoolikul lähenes päikeseloojangu poolt äike. J. Must (tlk).