Eesti perekonnanimede käänamine

Eesti perekonnanimesid käänatakse üldiselt sama moodi, nagu käänduvad eesti sõnad: Kask : Kasele, Hunt : Hundile, Kalamees : Kalamehele, Rüütel : Rüütlile, Rebane : Rebasele. Soovi korral võib nime käänata mõne lihtsama muuteviisiga sõna või nime eeskujul, nt Koppel : Kopli (või ka Koppeli nagu korteri), Kallas : Kalda (või Kallase nagu otsuse), Teder : Tedre (või Tederi nagu vaderi). Vaata sagedasemate nimede käänamist ka isikunimeandmebaasist.

Kui lause seda nõuab, tuleb nime käänata ka dokumendis. Ülakoma sobib suuremat täpsust nõudvatel juhtudel kasutada siis, kui inimese perekonnanimeks on üldnime omastav, nt Metsa : Metsa’le, Allmäe : Allmäe’le – vrd reeglipärase nimetavaga kujud Mets : Metsale, Allmägi : Allmäele, mis ei vaja ülakoma.

Eesti perekonnanimesid käänatakse üldiselt sama moodi, nagu käänduvad eesti sõnad, seega Kask : Kasele (mitte Kask’ile ega Kask’le – sedasi ei käändu ükski eesti sõna), Rebane : Rebasele (mitte Rebane : Rebane’sele).

Samuti

Ahven : Ahvena, Lepik : Lepiku; Aas : Aasa, Korts : Kortsu, Kõuts : Kõutsi, Saks : Saksa, Karotamm : Karotamme; Hunt : Hundi, Kokk : Koka, Kukk : Kuke, Rääk : Räägu, Puusepp : Puusepa; Suurkask : Suurkase, Kuld : Kulla, Känd : Kännu, Aaslaid : Aaslaiu, Saaremägi : Saaremäe, Tõnspoeg : Tõnspoja, Reinpõld : Reinpõllu, Merirand : Meriranna, Kiviselg : Kiviselja, Sulg : Sule, Särg : Särje, Heletuli : Heletule; Rüütel : Rüütli, Põder : Põdra, Sõber : Sõbra; Kihulane : Kihulase; Heinaru : os Heinaru(t).

Kui lause seda nõuab, tuleb nime käänata ka dokumendis.

Nime käänamine dokumendis

Kui nimi esineb dokumendis vaid ühe korra ja käändes, on ametlikes dokumentides selguse huvides võimalik lisada nime käändevormi järele sulgudesse nimetava kuju, nt Ants Sillale (Sild). Nime algkuju pole tarvis lisada, kui on ilmne, et dokumendi lugejale on see nagunii teada (nt asutusesiseses vms asjaajamises).

Lühikeses dokumendis (nt avaldus, tõend, volikiri, tänukiri) on mõistlik valida sõnastus, mis ei nõua nime käänamist.

Näide

Halvem	Parem
Käesolev tõend on antud Ants Sillale selles, et ta on lõpetanud …	Tõendame, et Ants Sild on lõpetanud …
	Ants Sild on lõpetanud …
Tänukiri Jüri Sepale hea töö eest	Austatud Jüri Sepp / Tallinna Transpordiamet tänab Teid hea töö eest
	Hea (kolleeg) Jüri Sepp / Täname Sind tubli töö eest

Ülakoma kasutamine

Ülakoma sobib ametlikus dokumendis panna siis, kui inimese perekonnanimeks on üldnime omastav, nt Metsa (vrd Mets), Allmäe (vrd Allmägi). Ülakoma pannakse neisse nimedesse ainult juhul, kui nime algkuju samast dokumendist ei selgu. Seega, kui nimi esineb dokumendis üks kord ja käändes, võib kirjutada Margus Metsa’le, Aino Allmäe’ avaldus.

Nime omaniku soovi arvestamine

Nime omaniku soovi saab arvestada, kui see ei lähe vastuollu eesti sõnade loomuliku käänamisega.

Soovi korral võib nime käänata mõne lihtsama muuteviisiga sõna või nime eeskujul. Nt Koppel : Kopli (või ka Koppeli nagu korteri), Kallas : Kalda (või Kallase nagu otsuse), Teder : Tedre (või Tederi nagu vaderi), et hoida lahus nimed Koppel ja Kopli, Kallas ja Kalda, Teder ja Tedre.

Nime käänamine lihtsama muuttüübi järgi

Neljas nimerühmas on üldiselt tavaks käänata mõne lihtsama muuttüübi järgi. Need on:

• osa omadussõnalisi nimesid, nt Aus : Ausi, Vapper : Vapperi, Kiilas : Kiilase, aga: Ilus : Ilusa, Imelik : Imeliku, Tark : Targa, Järsk : Järsu, Tasane : Tasase;
• kirjakeeles vähem tuntud, sh murdelist päritolu nimed, nt Huik : Huigi, Sirk : Sirgi, Jõerüüt : Jõerüüdi, Pedajas : Pedajase (siiski ka: Pedaja), Parmas : Parmase, aga: Kivirähk : Kiviräha, Tubin : Tubina;
• laadivaheldusega nimed, mille omastav nimetavast tugevasti erineks, nt Haab : Haabi, Kaseraag : Kaseraagi, Kuus : Kuusi;
• nimed, millele käänamisel lisanduks silp ‑me, ‑da või ‑nda, rühmal i-lõpuga nimedel ‑ja või ‑ju, nt Ranne : Ranne : Rannet, Viies : Viiese : Viiest, Väli : Väli : Väli(t). Liitsõnalisi nimesid käänatakse siiski reeglipäraselt, nt Lilleväli : Lillevälja, Uusväli : Uusvälja.

Härm : Härma või Härmi

Kui keeles on kaks eri tähendusega, aga nimetavas sama kujuga sõna, valib nime omanik ka tüvevokaali, nt Härm : Härma või Härmi, Kolk : Kolgi või Kolga, Lipp : Lipi või Lipu, Niit : Niidi või Niidu, Päts : Pätsi või Pätsu. Kui nime kandja eelistus pole teada, võib käänata i‑liselt.

Nimi ei lange kokku sõnaga

Kui nimi ei lange täpselt või üldse kokku ühegi sõnaga, võetakse käänamisel eeskujuks mõni eesti oma- või võõrsõna, millel on samasugune häälikuehitus. Nt Hint : Hindi (nagu tint : tindi), Junk : Jungi, Ulp : Ulbi, Kraak : Kraagi; Ratasep : os Rataseppa [sest hääldub liitsõnana: ratas/sepp], Ruusalep : os Ruusaleppa, Sootak : os Sootakki; Telgma : os Telgmat [sest ei hääldu liitsõnana: telg/maa], Veiderma : os Veidermat, Leetsar : os Leetsarit, Kulbok : os Kulbokit, Topnik : os Topnikut, Reiman : os Reimanit.

Allik, Kasuk, Kuning

Kui nimeks on as-lõpulise sõna (nt allikas, jalakas) lühivaste (Allik, Jalak), käänatakse seda u-lisena, nt Allik : Alliku, Jalak : Jalaku, Kadak : Kadaku, Kasak : Kasaku, Maasik : Maasiku, Vetik : Vetiku. Teisiti käänduvad nt Kasuk : Kasuka (st nimed, kus k-le eelneb u), Kuning : Kuninga, Remmelg : Remmelga (st nimed, mille aluseks olevas pikemas sõnas eelneb as-lõpule g). Vrd reeglipärased Allikas : Allika, Jalakas : Jalaka, Kadakas : Kadaka jt.

Perekonnanimeks on ees- või kohanimi

Perekonnanime, mis langeb kokku ees- või kohanimega, käänatakse sama moodi nagu ees- või kohanime. Nt Mikk : Miku, Ott : Oti, Ester : Estri või Esteri; Hamburg : Hamburgi : Hamburgi, Tallinn : Tallinna : Tallinna.

Reegli ajalugu

Eesti perekonnanimede käänamist on kolmel korral, 1910, 1923 ja 1926, arutatud keelekomisjonides. 11. VI 1910 Tallinnas peetud kolmandal keelekonverentsil võeti suund käänata eesti pärisnimesid kui üldnimesid. 1912 avaldatud reeglistikku jõudis siiski kaks rööpvõimalust: üldnimede käänamisest lähtuv Mägi : Mäe, Rebane : Rebase, Org : Oru ja nimetava vormi alal hoidev Org : Org’i, Rebane : Rebane’le. Muutumatu tüvega käänamist soovitati dokumentide tarbeks, et kaitsta nime algkuju moonutamise eest.

Tarvitusviis ei stabiliseerunud ning 1923. aastal koostas komisjon, kuhu kuulusid Emakeele Seltsi juhatuse poolt Lauri Kettunen, Andrus Saareste, Julius Mägiste ning õigekirjutuse sõnastiku toimetusest Johannes Voldemar Veski ja Elmar Muuk, uue reeglistiku. Eri tüüpide jaoks eri olukorda fikseeriv reeglistik ei suutnud siiski käänamisviisi ühtlustada. Küsimuse lahendamiseks soovitas Ernst Nurm käänata eesti perekonnanimesid alati kui vastavaid üldnimesid.  

1926. aastal sõnastaski Emakeele Seltsi algatusel kokku kutsutud toimkond, kuhu kuulusid seltsi juhatus, õigekeelsuse-sõnaraamatu toimetus ning ülikooli eesti keele professor ja lektorid, põhimõtte, mille kohaselt tuleb eesti perekonnanimesid käänata nagu vastavaid üldnimesid (sh Kallas : Kalda, Põder : Põdra, Raag : Rao, Mägi : Mäe). Ülakoma tuli alates omastavast kasutada kõigil juhtudel, kui nime tüvi ei muutu (nt nim Kukk, om Kuke, aga os Kukk’e, nim Tedre, aga om Tedre’, os Tedre’t, nim Libe, aga om Libe’da, os Libe’dat). Reegel tühistas 1923. aastal välja töötatud „esialgsed kompromissjuhised“. 1932 andis Emakeele Seltsi juhatus soovituse ülakoma kasutamist tagasi tõmmata: kui nime nimetav on tekstis kord juba näidatud, võib seda nime samas tekstis edaspidi tarvitada ilma ülakomata.

1926. aasta reegli rakendamisel nähti peagi, et eranditeta siiski läbi ei saa. 1927 ilmunud Elmar Muugi „Eesti keeleõpetus“ I möönis juba kaht kõrvalepõiget: murdesõnadest ja vähem tuntud kirjakeelesõnadest pärinevad perekonnanimed. Elmar Muugi ettepaneku käänata eesti perekonnanimesid nii, et nimetavaline kuju jääks kõigis käänetes muutmata, lükkas Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1940. aastal tagasi. 1950. aastate grammatikates lubati muutumatu tüvega käänamist teatavate tüüpide puhul (nimedes nagu Raag, Loog, Paas), et vältida ametlikus asjaajamises arusaamatusi. Käänamisel arvestati ka astmevaheldusliku üldnime sagedust perekonnanimena.  

Ester Kindlami hinnangul on eesti perekonnanimede käänamises liigutud ringjoont mööda: alustati kompromissvõimalusest, millelt järk-järgult suunduti ühe tarvitusviisi poole; jõuti välja ühtainust moodust tunnustava reeglini; reegli haaret hakati kitsendama, sisse poetades erandjuhtusid ja vastavalt sõnastust vähem kategooriliseks muutes; võeti põhijuhisele jälle toeks omaaegne dokumentide tarvitusviis ja esitati see lõpuks võrdõigusliku paralleelreeglina. Praegusaja reegel otsib eri põhimõtete vahel mõistlikku tasakaalu.

Kirjandus

• Ak. Emak. Seltsi juhatus. Õigekeelsuse-sõnaraamatu redaktsioon. Ülikooli eesti keele professor ning lektorid, Käänatagu eesti perekonnanimesid nagu vastavaid üldnimesid. – Eesti Keel 1926, nr 6, lk 115–116.
• Eesti kirjakeele reeglid. Eestimaa Rahwahariduse-seltsi Kirjanduse-haruseltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi asemikkude ühiste keelekoosolekute otsused. Trükki andnud Joh. W. Weski. E. R.-s. Kirjanduse-haruseltsi toimetused nr. 10. Tallinn: Eesti Kirjastuseühisus, 1912.
• Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA, 2020, lk 301–304.
• Ester Kindlam, Meie igapäevane keel. Tema hoolet ja seadet. Tallinn: Valgus, 1976, lk 118–140.
• Tiina Leemets, Perekonnanimede käänamine. – Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik, Keelenõuanne soovitab. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996, lk 56–58.
• Mõned õigekeelsuse juhised. – Eesti Keel 1923, nr 5–6, lk 168–173.
• Maire Raadik, Väikesed tarbetekstid. Käsiraamat. Teine, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 69–77.

Anna tagasisidet