Ühest täishäälikust koosneva silbi eest või järelt sõna ei poolitata. Sellised sõnad on näiteks ema, õue. Neid sõnu saab silbitada: e/ma, õu/e.

Kui silp algab täishääliku(te)ga või koosnebki ainult täishäälikutest, on poolitamine võimalik: öö-bik, õu-es, oo-ta-ma, uu-dis, lau-ast, oo-ke-an.

Ühetähelise sõnasisese vokaalsilbi saab poolitamisel

  • jätta eelmise silbi juurde: laua-le, laia-li, põua-ne, avau-se, või
  • viia järgmise silbi juurde: lau-ale, lai-ali, põu-ane, õu-ele, ava-use

*

Teiste maade pärisnimesid poolitades on tavaks võtta arvesse nime hääldust ja mitte lahutada ühe häälikuna häälduvat tähejärjendit, nt ch, sch, th: Mün-chen, Ri-chard, Man-ches-ter, Fi-scher, Sou-thern, Ar-thur, Lu-the-ril.

Tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, ei ole tavaks lahutada. Näiteks on soovitatav eesti tekstis poolitada Saus-sure [sos-süür], Shakes-peare [šeiks-piir], Baude-laire [bod-leer]. Nime Bretagne [brötanj] on soovitatav poolitada Bre-tagne, ent muus kui nimetavas käändes vormi saab poolitada ka tagantpoolt: Bretag-ne’is. Nime Cannes [kann] nimetava käände vormi ei ole tavaks poolitada, teistes käänetes võib seda poolitada: Can-nes’is (hääldus [kannis]).

Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Gold-smith ~ Golds-mith, Volgo-grad ~ Volgog-rad.

Vt ka „Silbitamine ja poolitamine“.

Anna tagasisidet