Millal käänatakse nime ülakomaga?

Ülakoma on tavaks nime käänates lisada siis

kui nimi lõpeb kirjas kaashäälikuga, aga häälduses täishäälikuga. Näiteks Andrew’le [ändrjuule], Dumas’d [dümaad], Champs Élysées’d [ša(n)z-elizeed], Bordeaux’sse [bordoosse]. Sellistes nimedes on tavaks märkida ülakomaga ka omastavat käänet: Versailles’ rahu [versai], Marat’ surm [maraa], isa Goriot’ tütred [gorjoo], Shaw’ näidend [šoo].
kui nimi lõpeb kirjas täishäälikuga, aga häälduses kaashäälikuga. Näiteks Cambridge’is [keimbridžis], Milne’iga [milniga], Seattle’is [siätlis], Wilde’ist [uaildist], Alsace’is [alzassis], Alice’it [älisit], Lancashire’i [länkäšöri].

Ülakoma ei ole tavaks nime käänates lisada siis

kui nimi lõpeb kirjapildis kaashäälikuühendiga, mis hääldub ühe kaashäälikuna. Näiteks Bachil [bahhil], Strasbourgis [strasbuuris], Franz Josephi maa [frants josefi], Maupassantil [mopassaanil], Luxembourgis [lügza(m)buuris].
kui nimi lõpeb kirjapildis täishäälikuühendiga, mis hääldub ühe täishäälikuna. Näiteks Anniele [ännile], Joelt [džõult], Shelleyle [šellile], Chardonnayd [šardonneed], Rousseauga [russooga], Barbiet [barbit], Julied [žüliid].

Ülakoma võib nime käänates lisada soovi korral

kui ühesilbilise nime käändevorm võib tunduda arusaamatu. Näiteks Itaalia jõe nime Po võib käänata nii Pod kui ka Po’d, Edgar Allan Poe perekonnanime võib käänata nii Poed kui ka Poe’d.
kui võõrnime hääldades kaob terve silp. Näiteks nimi Bastille [bastii] sobib seesütlevas käändes kirjutada nii Bastilles kui ka Bastille’s; nimi Marseille [marssei] nii Marseilles kui ka Marseille’s; sobib nii Descartesi lütseum kui ka Descartes’i lütseum [dekarti].

Vt lähemalt „Ülakoma“.