Indoeuroopa keelkonda omaette haruna kuuluv kreeka keel (ελληνικά elliniká) on ametikeel Kreekas ja kaasametlik keel Küprosel. Kreeka keele kõnelejaid on ka Albaanias, Itaalias, Türgis jm. Kreeka keele all mõeldakse kas vanakreeka või uuskreeka keelt. Esimene käibis Vana-Kreekas ja Bütsantsis, tinglikuks lõpuks loetakse aastat 1453 (Konstantinoopoli langemine). Uuskreeka keelel on pikka aega olnud kaks võistlevat kuju: vanakreeka keele põhjale toetuv katharévousa (καθαρεύουσα ‘puhastav (keel)’) ja tegelikule ühiskeelele tuginev dimotikí (δημοτική γλώσσα ‘rahvakeel’). Kahe keelekuju erinevused avaldusid nii nimelõppudes (sh kath. Ελλάς/Ellás ja dim. Ελλάδα/Elláda ‘Kreeka’) kui ka kirjaviisis (katharévousa‘s oli kolm rõhumärki nagu vanakreekas, dimotikí‘s ainult üks). Kreeka riigi taastekkides 1830. aastatest oli ametlik katharévousa, aastast 1976 on ametlik kirjakeel dimotikí. 1982 kehtestati kolme rõhumärgi asemel üks. (Kahe keelekuju konkurents on tuntud “kreeka keele küsimusena”, pikema ülevaate saab ingliskeelse Wikipedia artiklist.)

Kirjutus

Kreeka keel kasutab oma kirja, mis on käibel alates 8. sajandist eKr, märgid on tuletatud foiniikia kirjast. Kreeka tähestik:

Α α, Β β, Γ γ, Δ δ, Ε ε, Ζ ζ, Η η, Θ θ, Ι ι, Κ κ, Λ λ, Μ μ, Ν ν, Ξ ξ, Ο ο, Π π, Ρ ρ, Σ σ/ς, Τ τ, Υ υ, Φ φ, Χ χ, Ψ ψ, Ω ω.

Vanakreeka nimede kirjutamiseks ladina kirjas kujunes juba Vana-Roomas kindel süsteem, mida mitmes keeles tänini kasutatakse. Uuskreeka nimede edasiandmiseks see ei sobi, kuna hääldus on muutunud. 1983. aastast on Kreekas kasutusel omaladina standard (ELOT 743), mille on heaks kiitnud ka ÜRO (1987). Selles on järgmised tähed: a, b, ch, d, e, f, g, i, k, l, m, n, o, ou, p, ps, r, s, t, v, x, y, z; lisaks rõhumärk akuut (´) ja treema ehk täpid (¨).

Eesti tekstis kasutatakse vanakreeka nimede edasiandmiseks kreeka-ladina transkriptsiooni, mis on traditsioonilise ladina transkriptsiooni kohandus (ladina c, ae, oe asemel on k, ai, oi, ladina nimelõppude asemel on kreeka nimelõpud jm). Uuskreeka nimede edasiandmiseks kasutatakse kreeklaste omaladinat (ELOT 743), mille on 1996 heaks kiitnud Emakeele Seltsi keeletoimkond. Kahe süsteemi paremaks eristamiseks on soovitatav uuskreeka nimed transkribeerida koos rõhumärgiga.

Vanakreeka nimede jaoks oli varem (kuni 1996) rööpselt kasutusel eestipärasem süsteem, milles olid järgmised vastavused: ch = h(h), ph = f, rh = r, th = t, x = ks, y = ü.

Uuskreeka isikunimede kirjutamisel võib praktikas ette tulla erandeid, sest kreeklaste passidesse võib 2011. aastast kanda ka nimekujusid, mis ei vasta ELOT 743-le; eriti puudutab see eesnimesid, nt Constantin(os) – reeglipärane Konstantínos (Κωνσταντίνος), GeorgeGeórgios (Γεώργιος), Yannis ~ Jani ~ Ioannis ~ YiannisGiánnis (Γιάννης). (Passides on nimed rõhumärgita.)

Hääldus

Lühidalt

Vanakreeka nimede häälduses võib juhinduda eespool antud eestipärasema süsteemi vastetest. Järgnevad juhised käivad uuskreeka nimede kohta eeldusel, et on järgitud ELOT 743 süsteemi. (Kreekas on selle rakendamine seni väga ebaühtlane.)

Rõhk kreeka nimedes on liikuv, asukohta näitab akuut (´).

Pikemalt

TähedHääldusNäited
ai[e]Aidipsós [edips·os], Kithairónas [kiθer·onas], Peiraiás [pire·as]
[ai]Kaïmaktsalán [kaimaktsal·an]
ch[h(h)]Chalkída [halk·ida], Chrysoúpoli [hris·upoli], Amfilochía [amfilohh·ia]
ei[i]Alexándreia [aleks·andria], Didymóteicho [didim·otihho], Leivadeiá [livadi·a]
[ei]
g[g] üldjuhulGastoúni [gast·uni], Argolída [argol·ida]
[j] e, i ja y-i eesÁgio Óros [ajio oros], Gialoúsa [jal·usa]
gk[ng] üldjuhulAgkístri [ang·istri], Lagkadás [langad·as]
[g] sõna algusesAkrotírio Gkréko [akrot·irio greko]
mp[mb]Kalampáka [kalamb·aka], Ólympos [olimbos]
nt[nd] üldjuhulAntíparos [and·iparos], Pentéli [pend·eli]
[d] sõna alguses
oi[i]Antípaxoi [and·ipaksi], Oinoússes [in·usses]
[oi]Límni Doïránis [limni doir·anis]
ou[u]Foúrnoi [furni], Igoumenítsa [igumen·itsa]
s[s] üldjuhulSalamína [salam·ina], Mesolóngi [mesol·ongi]
[z] helilise kaashääliku eesÍasmos [iazmos]
th[θ]Thásos [θasos], Athiénou [aθi·enu], Áthos [aθos]
x[ks]Xánthi [ksanθi], Axiós [aksi·os], Paxoí [paks·i]
y[i]Ýdra [idra], Astypálaia [astip·alea], Gýtheio [jiθio], Polýgyros [pol·ijiros]
yi[i]
Uuskreeka nimede hääldus

Kahekordselt kirjutatud kaashäälik täishäälikute vahel hääldub lühidalt: Évvoia [evia], Giannitsá [janits·a], Ioánnina [jo·anina].

Isikunimed

Kreeka ametlik isikunimemall on kolmeosaline: eesnimi + isanimi + perekonnanimi. Isanimi on omastavas käändes: kui isa nimi on Geórgios, siis poja nimi oleks näiteks Spýros Geórgiou Kypriános. (Võimalik on ka kaks eesnime, nt Spýros Konstantínos Geórgiou Kypriános.) Isanimi võib esineda lühendatult, nt Spýros G. Kypriános. Perekonnanimede lõpud võivad kajastada nimekandja sugu, sest naiste perekonnanimed on kas isa või abikaasa perekonnanime omastava käände vormid. Alati see ei kehti, sest ka meestel on vahel omastavakujulisi perekonnanimesid. Meeste perekonnanimede tüüpilised lõpud on –as, –is (-es), –os, –oglou, –ou, viimane on vormilt omastava käände lõpp (vrd omastavalisi eesti perekonnanimesid, nagu Kase, Tamme jt), –oglou on aga türgi päritolu (oğlu).

Naissoovormi moodustamine

Perekonnanime naissoovorm on meessoovormi omastavakäändeline kuju:

LõppMeessoovormi näideLõppNaissoovormi näide
asPappásaPappá
is (-es)KyriakídisouKyriakídou
osPapadópoulosouPapadopoúlou
oglouKontzóglouoglouKontzóglou
ouAlexíououAlexíou
Kreeka nimede meessoo- ja naissoovormid

Rõhu nihe naissoovormis Papadopoúlou on erandlik, muidu on omastava käände vorm sellest nimest Papadópoulou.

Nimed perekonnas

Tavaliselt võtab kreeka naine abiellumisel mehe perekonnanime (omastava vormis), nt kui mehe nimi on Márkos, siis naise nimi on Márkou. Rahvalikus pruugis võib naine oma isanime asemel kasutada ka mehe eesnime (omastava vormis), nt kui abielluvad Ekateríni Níkou Márkou ja Spýros Geórgiou Kypriános, siis naise nimi võib olla ka Ekateríni Spýrou Kypriánou.

Kohanimed

Kreeka on üks lääne kultuuri hälle ja kreeka nimed seetõttu eestlastele tuttavad juba esimestest piiblitekstidest alates. Kreeka ala kohta käivad eksonüümid (loetelu pole ammendav): Ahhaia (Achaḯa), Aitoolia (Aitolía), Akarnaania (Akarnanía), Akropol (Akrópolis), Arkaadia (Arkadía), Ateena (Athína), Atika (Attikí), Boiootia (Voiotía), Dodekaneesid (Dodekánisos), Egeuse meri (Aigaío Pélagos), Ithaka (Itháki), Joonia saared (Iónia Nisiá), Korfu (Kérkyra), Kreeka (Elláda), Kreeta (Kríti), Küklaadid (Kykládes), Lakoonia (Lakonía), Magneesia (Magnisía), Makedoonia (Makedonía), Messeenia (Messinía), Olümpos (Ólympos), Pireus (Peiraiás), Rodope (Rodópi), Sparta (Spárti), Sporaadid (Sporádes), Teeba (Thíva), Termopüülid (Thermopýles), Tessaalia (Thessalía), Traakia (Thráki).

Kui üldiselt kirjutatakse tänapäeva Kreeka kohanimesid ladina tähestikku nende uuskreeka kujul, siis on ka mõned kinnistunud erandid, kus eesti keeles on põhinimeks vanakreeka kuju: Chalkidike (uuskreeka Chalkidikí), Delos (Dílos), Euboia (Évvoia), Lesbos (Lésvos), Marathon (Marathónas), Peloponnesos (Pelopónnisos), Phokis (Fokída), Rhodos (Ródos).

Rööpvõimalusena on eksonüümid järgmistel juhtudel: Irákleio ehk Iraklion, Marathon ehk Maraton, Mytilíni ehk Mütilene.

Küpros

Küprosel on kreeka keel üks ametikeeli kõrvuti türgi keelega. Faktiliselt on Põhja-Küpros Türgi kontrolli all ja seal on kehtestatud türgikeelsed kohanimed. Kuivõrd seda rahvusvaheliselt ei tunnustata, siis on korrektne ka Põhja-Küprose kohtade puhul kasutada põhinimedena kreekakeelseid kohanimesid, lisades faktilise, st türgi nime tarbe korral sulgudesse.

Küprose tuntuimad kohanimed on ühtlasi eksonüümid, st erinevad kohalikust nimest: Famagusta (kreeka Ammóchostos, türgi Gazi Mağusa), Kyrenia (Kerýneia/Girne), Larnaca (Lárnaka/Lârnaka), Limassol (Lemesós/Leymosun), Nikosia (Lefkosía/Lefkoşa), Paphos (Páfos/Baf).

Vt ka

Kirjandus

  • A Guide to Names and Naming Practices. – United Kingdom, March 2006 (pp. 13–14 Greek) (vaadatud 24.08.2021).
  • Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. Tallinn 2018, lk 1232–1234.
  • Günther Steffen Henrich, Das griechische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 268–282.
  • Guide to Greek Usage in Cataloging, Personal names. – Princeton University Library (vaadatud 24.08.2021).

Anna tagasisidet