Ühest täishäälikust koosneva silbi eest või järelt ei saa sõna poolitada (nt ema, õue), kuigi saab silbitada (e/ma, õu/e).
Kui silp algab täishääliku(te)ga või koosnebki ainult täishäälikutest, on poolitamine võimalik: öö-bik, õu-es, oo-ta-ma, uu-dis, lau-ast, süü-ak-se,oo-ke-an.
Ühetähelise sõnasisese vokaalsilbi saab poolitamisel
- jätta eelmise silbi juurde: laua-le, laia-li, põua-ne, õue-le, siia-ni, avau-se, pen-sio-ni, Kii-deo-ni, või
- viia järgmise silbi juurde: lau-ale, lai-ali, põu-ane, õu-ele, sii-ani, ava-use, pen-si-oni, Kii-de-oni.
Teiste maade pärisnimesid poolitades on tavaks võtta arvesse nime hääldust ja mitte lahutada ühe häälikuna häälduvat tähejärjendit, nt ch, sch, th: Mün-chen, Ri-chard, Man-ches-ter, Fi-scher, Sou-thern, Ar-thur, Lu-the-ril.
Tähejärjendit, mis hääldub ühe silbina, ei ole tavaks lahutada. Näiteks on soovitatav eesti tekstis poolitada Saus-sure [sos-süür], Shakes-peare [šeiks-piir], Baude-laire [bod-leer]. Nime Bretagne [brötanj] on soovitatav poolitada Bre-tagne, ent muus kui nimetavas käändes vormi saab poolitada ka tagantpoolt: Bretag-ne’is. Nime Cannes [kann] nimetava käände vormi ei ole tavaks poolitada, teistes käänetes võib seda poolitada: Can-nes’is (hääldus [kannis]).
Liitvõõrnimesid võib poolitada kas nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Gold-smith ~ Golds-mith, Volgo-grad ~ Volgog-rad.
Vt ka „Silbitamine ja poolitamine“.
Anna tagasisidet