Lühidalt
Liiasus keeles on ühe ja sama info väljendamine mitu korda. Ühendis rõõmsad inimesed esineb mitmuse tunnus -d mõlemal sõnal; fraasis mina tegin näitavad ainsuse 1. isikut nii asesõna mina kui ka pöördelõpp –n; sõnaühendis vaene kerjus sisaldub sõna vaene tähendus sõna kerjus tähenduses; liitsõnas aprillikuu sisaldub mõlemas sõnaosas tähendus ‘kuu’.
Liiasus on keeltes tavapärane nähtus, mida esineb eri tasanditel alates sõnaosadest ja lõpetades lausetega. Liiasusel on oma otstarve: see rõhutab mõtet ning võib parandada mõistetavust.
Pikemalt
Keel, nagu ka muud elavad organismid või inimtekkelised süsteemid, on täis liiasust. Liiasus on funktsionaalne, n-ö turvaelement: olulist infot väljendatakse mitu korda, et kuulajale või lugejale sõnumit kindlamini edastada.
On eristatud grammatilist ja kontekstilist liiasust.
Grammatilise liiasuse puhul kannavad kaks või enam grammatikaelementi sama tähendust. Need võivad olla kohustuslikud (eesti keeles näiteks mitmuse tunnus ühendis rõõmsad inimesed) või fakultatiivsed (näiteks isikuasesõna koos pöördelõpuga: tegin = mina tegin).
Tekstiõpetuses on liiasuse all mõistetud eelkõige kontekstilist liiasust ehk info kordamist eri sõnadega.
Sünonüümikorduse või muude dubleerivate väljendusvahendite valiku võib tingida soov mõtet (millegi rohkust, kindlust, samuti umbmäärasust, lõpetamatust) rõhutada: ühtlasi ka, samuti ka, tulvil täis, rõhuvas enamikus, valdav enamik, täiesti võimatu, kindel fakt, kõige optimaalsem, kuskil sadakond, umbes paarkümmend, näiteks ~ nt loetelu alguses ning jne, jms või jt sama loetelu lõpus.
Liiasus võib sõnaühendis või liitsõnas anda lisavihje võõr- ja laensõnade tähenduse kohta: pidulik aktus (aktus = pidulik koosolek), pidulik gala (gala = harilikult õhtune pidulik üritus), välja selekteerima (selekteerima = välja valima), kontrollreid (reid = kontrollkäik), ususekt (sekt = usulahk), suurtükikanonaad (kanonaad = äge kestev suurtükituli), surmaeelne agoonia, surmaagoonia (agoonia = surmaheitlus). Põhitähenduses sõna võib saada täpsustuse tähenduse laienemise tõttu, näiteks on kanonaad ülekantult mis tahes äge kestev nähtus (lõhnade, arvamuste kanonaad) ja agoonia mööduv vaev. Levinud on eestikeelse põhisõna lisamine võõrpäritoluga täiendsõnale: mulinee =mulineelõng, flanell = flanellriie. Liiasus saab olla kahekordne, nt venivast stretškangast kleit (stretš = veniv riidesort; võõrsõnale on lisatud eestikeelne põhisõna ja saadud liitsõnale täiend).
Samuti on keeletarvituses esinenud vajadus laiendada vanemate sõnaühenditega sünonüümseid tuletisi: üles loetlema (loetlema = üles lugema), kokku koondama (koondama = kokku koguma), kokku põrkuma (põrkuma = kokku põrkama), vahele sekkuma (sekkuma = vahele segama) jt.
Liiane võib olla tõlkelaen: koorevõi, poliitiline partei jt. Eesti nimisõna või tähendab koorest saadavat toodet, koorevõi aluseks on tõenäoliselt vene ühend сливочное масло (täiendita масло võib olla ka õli). Eesti keeles on partei ehk erakond poliitikaga seotud, inglise party võib olla veel pidu, osaline jpm ning vene партия – partii, seetõttu on täiend (political, политическая) neis keeltes olulisem.
Kontekstilist liiasust on peetud stiiliveaks ning soovitatud sõna- ja fraasitasandil tõrjuda. Alust on andnud keelekorralduses rakendatud ökonoomsuse põhimõte: kõnelemise või kirjutamise ja kuulamise või lugemise jõukulu peab olema nii väike kui võimalik. Samal ajal on keelekorralduses rõhutatud ka selguse põhimõtet, mis ütleb, et kuulaja või lugeja peab mõistma väljendi tähendust kergesti ja kiiresti. See printsiip räägib liiasuse kasuks: kordus annab sõnumi tähendust rõhutatult edasi.
Liiasuse range tõrjumise asemel tasub seda võtta kui keelele omast vahendit. Liiasusel on oma koht igapäevasuhtluses, ilu- ja ajakirjanduses, sellest võib olla abi keelt omandavate inimestega (lastega, keeleõppijatega) suhtlemisel. Suuline suhtlus vajab rohkem liiasust, kirjalik tarbetekst vähem. Ka ametlikus keelekasutuses võib liiasus aidata kuulajal või lugejal tihedat ja sageli keerukat teksti kergemini mõista, teisalt võib see lauset või teksti pikendada ja seetõttu nõuda vastuvõtjalt rohkem pingutust. Väljendudes otsime alati tasakaalu ökonoomia ja mõistmislihtsuse vahel, õige punkti leidmine sellel skaalal eeldab kuulaja ja lugejaga arvestamist.
Koostanud Kairi Tamuri ja Tiina Leemets
Kirjandus
- Reili Argus, Katrin Kern, Helika Mäekivi, Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022.
- Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA, 2020, lk 605–606.
- Uno Liivaku, Kust king keelt pigistab. Tallinn: Valgus, 1978, lk 28–31.
- Valter Tauli, Keelekorralduse alused. Stockholm: Vaba Eesti, 1968.
- Carla Bazzanella, Redundancy, repetition, and intensity in discourse. Language Sciences 33 (2011), 243–254.
- Christian Lehmann, Pleonasm and hypercharacterisation. Geert Booij, Jaap Marle (eds.), Yearbook of Morphology 2005.
- Claude Shannon, A mathematical theory of communication. Bell System Technical Journal, 1948.
- Ernst-Jan C. Wit, Marie Gillette, What is linguistic redundancy. 1999.