Semikooloniga eraldatakse omavahel lõdvemini seotud lauseosad, eriti siis, kui komal on neis lauseosades juba muid funktsioone täita. Semikoolon on eraldajana tugevam kui koma, aga nõrgem kui punkt.
Semikoolon pannakse
1) koondlause loetelurühmade vahele: Andrus Kivirähk, kes on väga viljakas ja mitmekülgne kirjanik, on loonud järgmised teosed: lasteraamatud „Kaelkirjak“, „Sirli, Siim ja saladused“, „Kaka ja kevad“, „Karneval ja kartulisalat“, „Oskar ja asjad“; näidendikogumikud „Papagoide päevad“, „Aabitsa kukk“, „Voldemar“, „Vombat“; romaanid „Rehepapp ehk November“, „Mees, kes teadis ussisõnu“ jpm;
- Märkus. Sama põhimõtte järgi kasutatakse semikoolonit ka punktloeteludes iga eelneva punkti lõpul. Loetelupunktide piires on semikoolon otsekui lauselõpupunkti eest; teksti loogikast tulenevalt võib semikooloni asemel kasutada ka koma või punkti.
2) rindlause osalausete vahele: On ka palju sellist, millega saan kõhklematult nõustuda, näiteks tähelepanek, et eestlasi iseloomustab kaks kodu – linnakodu ja maakodu; et arvatavasti leidub meil talusid, kus on elatud samas kohas Rooma ajast saadik; et metsaskäimine on saunaskäimise järel Eestis vahest kõige sagedamini praktiseeritav puhastusrituaal; et vaade jõelt kalda poole on hoopis midagi muud ja metsikumat kui vaade kaldalt jõe poole jne.
Kirjandus
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 407–409.
- Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross, Eesti keele käsiraamat. Uuendatud väljaanne. Tallinn: Eesti Keele Instituut, EKSA, 2020.
- Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 77.
- Johannes Valgma, Nikolai Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn: Valgus, 1968, lk 203–204, 235, 281, 288.