Täiendsõna

Sisukord

Järgnev on katse lahti seletada õigekeelsuskäsiraamatu vastavat osa ning arutleda, miks see keelenõu küsijatele raskusi valmistab.

Lühidalt

Täiendsõna siinses mõttes on omastavakujuline keelend, mida kasutatakse täiendina nime asemel, nt Prantsuse (Prantsuse valitsus = Prantsusmaa valitsus), Briti (Briti relvajõud = Suurbritannia relvajõud), Nõukogude (Nõukogude juhtkond = Nõukogude Liidu juhtkond).

Kujunenud tava kohaselt kirjutatakse kohale ja isikule viitavad täiendsõnad nii nagu nimedki suure algustähega, keelele ja rahvuslikule (etnilisele) kuuluvusele viitavad täiendsõnad nagu üldnimed väikese algustähega, nt Prantsuse president (Prantsusmaa president), prantsuse kirjandus (prantsuskeelne kirjandus).

Pikemalt

Täiendsõna (seda terminit kasutab EKI ühendsõnastik, nimetatud ka vaegomadussõnaks, käändumatuks omadussõnaks, koha- või isikunimeliseks täiendiks vms-ks) on eesti keeles mõneti vaieldav sõnakategooria[1]. Ühest küljest on olemas omastavakujulised täiendina tarvitatavad sõnad, nagu anglikaani, katoliku, metodisti jne, samuti kohanime teisendid, nagu Briti, Prantsuse, Vene jms. Need on täiendsõnad kitsamas mõttes. Teisest küljest on täiendsõna kohal sageli lihtsalt koha- või isikunime omastava käände vorm, vrd Benini president (Benini on omastava vorm nimest Benin) ja seekõrval Prantsuse president (Prantsuse on vorm, millel nimetav kääne puudub). Omastava käände vorme ei ole tavaks sõnaraamatutes eraldi märksõnadena esitada, kuid tõlkimisel on neid vaja teadvustada. Need on täiendsõnad laiemas mõttes.

Vormilt ja sisult võib nimedega seotud täiendsõnu jagada mitmesse rühma.

  1. Täiendsõna saab seostada nii kohanimega kui ka keele või rahvusega. Nt P/prantsuse seostub nii Prantsusmaaga kui ka prantsuse keele või rahvusega. Sellisel juhul seisab kirjutaja valiku ees, kummale aspektile viidata. Siia rühma kuuluvad täiendsõnad, mille puhul maa nimi on seotud vastava nimirahvusega, nt I/inglise, P/prantsuse, S/saksa, T/tatari, U/usbeki, V/vene jts; kui hõlmata ka omastava käände vormid, siis A/albaania, B/bulgaaria, J/jaapani, P/portugali jne.
  2. Täiendsõna saab seostada üksnes kohanimega, sellenimelist keelt ega rahvust (etnost) pole tavaks eristada. Nt Briti, Filipiini; kui hõlmata omastava käände vormid, siis Austria, Mehhiko, Sudaani jne. Siia rühma kuuluvad ka mitmuslikest kohanimedest moodustatud ainsuslikud täiendsõnad, nt Alpi (Alpid), Karpaadi (Karpaadid), Kuriili (Kuriilid).
  3. Täiendsõna saab seostada üksnes keele või rahvusega vm etnilise rühmaga, nt gooti, slaavi, romaani, ugri, kui hõlmata omastava käände vormid, siis buuri, esperanto, hetiidi, jidiši, juudi, sanskriti jne.

Viimane rühm õigekirjutuse seisukohalt üldiselt probleeme ei valmista, kuid teise rühma näiteid kiputakse sageli käsitama nagu esimest rühma (Mehhiko president ja „mehhiko kirjandus”), sest nende kahe eristamine nõuab lisateadmisi (nt kas on olemas mehhiko keel või rahvus?).

Prantsuse või prantsuse?

Nagu märgitud, sunnib senine õigekirjatava kirjutamisel valima, kas mõeldakse riiki ehk kohta või keelt või rahvust. Eriti rahvusele viitamine võib tänapäeval olla keeruline, sest rahvust etnilise kuuluvuse mõttes paljud riigid ei tunnusta, nende jaoks võrdub rahvus (nation, st natsioon) sageli riikkondliku kuuluvusega. Kõrvaltvaatajal on aga keeruline mõista, mil määral on nt prantsuse kirjanik tõesti prantsuse rahvusest, mil määral aga tegemist nt oksitaani keele kõnelejaga, marokolase vm etnilise päritoluga. Kirjanduse ja kirjaniku puhul saab algustähe siduda keelega (prantsuse kirjandus = prantsuskeelne kirjandus), kuid mitme kunstivaldkonna puhul pole seegi mõeldav.

Selle dilemma lahendamiseks on antud soovitus kõhkluste puhul valida pigem suurtäht, seega kirjutada näiteks Prantsuse kunstnik, näitleja, teadlane jne.

Miks eelistada suurtähte? Sest see on jätkusuutlikum. Esiteks, valdavalt on ju tegu nimede omastava käändega (Jaapani, Kreeka, Portugali, Rootsi, Vietnami jne). Teiseks, kui tekitada eesti keelde väiketäheliste täiendsõnade klass, siis tuleks kasutada üldnimede puhul eesti kirjaviisi, st võõrnimed mugandada. Selliseid näiteid on erialases pruugis, nt jorkširi siga (Yorkshire’i siga), džörsi veis (Jersey veis), göönsi veis (Guernsey veis), äärširi veis (Ayrshire’i veis), kuid pikas vaates pole mõeldav kõiki maailma kohanimesid mugandada.

Briti või briti?

Traditsiooniliselt võttes pole briti keelt ega rahvust (etnost) olemas, seega väiketähte pole põhjust kasutada. On siiski briti hõimud, kes on üks keltide alajaotusi.

Enamikus kontekstides on selle sõnaga silmas peetud Suurbritanniat (ja Põhja-Iirimaad) ehk Ühendkuningriiki, mistõttu on loogiline kasutada kirjapilti Briti.

Nõukogude või nõukogude?

Häälikkuju NÕUKOGUDE võib keeles esineda kahel viisil:
1) ühendites Nõukogude Liit, N/nõukogude aeg jt täiendsõnana või
2) sõna nõukogu mitmuse omastava vormina.

Täiendsõnana on levinud nii suurtäheline Nõukogude (aeg) kui ka väiketäheline kuju nõukogude (aeg). Eesti keele ühendkorpuse (2023) järgi on need kasutusel sünonüümidena. Samal moel on sünonüümid ka liitsõnad: nõukogudemeelne = Nõukogude-meelne, nõukogudevaenulik = Nõukogude-vaenulik. Nii on need kirjeldatud EKI ühendsõnastikus.

Sõna nõukogu esineb mitmuse omastavas harva, nt Riigile kuuluvate ettevõtete nõukogude koosseisud tuleb rangelt läbi vaadata. Enamasti tähistab vorm N/nõukogude Nõukogude Liitu või Nõukogude/nõukogude aega, nt Sportlasena kandis ta Nõukogude sõduri mundrit, vanad nõukogude autod, omaaegne Nõukogude diktaator Jossif Stalin, nõukogude nostalgia.

Varasemates ÕS-ides (alates ÕS 1999-st) on soovitatud tähendustel vahet teha (vastavalt Nõukogude tähenduses ‘Nõukogude Liiduga seotud’ ja nõukogude tähenduses ‘(rahvasaadikute) nõukogudega seotud’), ent kasutuses pole see juurdunud: selline tähenduseristus on kasutajatele jäänud hoomamatuks.

Küsimust, kas kirjutada nõukogude võim või Nõukogude võim, võib lihtsustades öeldult lahendada sõltuvalt oma veendumusest: kes on veendunud, et võimul olid (töörahva saadikute) nõukogud, kirjutagu nõukogude võim, kes seda ei usu, neil on loogiline kirjutada Nõukogude võim.

Täiendsõna valik võõrkeelest tõlkimisel

Paljudes keeltes on olemas nimest tuletatud omadussõnad ehk nimeadjektiivid (inglise proper adjectives), nt inglise keeles Italy → Italian, saksa keeles Polen → polnisch, soome keeles Suomi → suomalainen, vene keeles Болгария → болгарский. Näited ei piirdu maanimedega, inglise keeles on ka nt Kentuckian (Kentucky), Milanese (Milano), Parisian (Pariisi), Texan (Texas), Venetian (Veneetsia), isikunimedest Kantian (Kant), Shakespearean (Shakespeare) jne. Nimest tuletatud omadussõnu kasutatakse nendes keeltes võrdlemisi vabalt täiendina. Eesti keeles vastab võõrkeelte nimeadjektiividele üldiselt nime omastav kääne ehk täiendsõna laias mõttes, aga tähele tuleb panna, et keelele ja rahvusele (etnilisele kuuluvusele) viitavad täiendsõnad on tavaks vormistada üldnimedena, st väiketähelisena. (Eesti keeles on olemas ka nimedest tuletatud omadussõnad, nt bulgaarialik, itaalialik jne, kuid nende tähendus on veidi teine ja nad siin arvesse ei tule.)

Tähelepanelik võõrkeelest tõlkija seega peab märkama vahet, mis on üksnes eesti keelele omane, ja tõlkima vastavalt, nt vene keelest болгарский флаг → Bulgaaria lipp, aga болгарский язык → bulgaaria keel, inglise keelest Italian government → Itaalia valitsus, aga Italian custom → itaalia tava. Seejuures ei saa tõlkija välistada ka teistsugust suhtlustaotlust, nt bulgaaria lipp (bulgaarlaste kui rahvuse lipp), Bulgaaria keel (Bulgaarias kõneldav keel), itaalia valitsus (rahvuselt itaallastest koosnev valitsus), Itaalia tava (Itaalias kehtiv tava). See teeb kokkuvõttes eesti reegli järgimise võimatult keeruliseks, sest tõlkijal on raske selgitada välja võõrkeelse kirjutaja soovi.

Liiki märkiv täiendsõna

Lisaks keelele ja rahvusele olid pikka aega väiketähelisteks eranditeks liiki märkivad täiendsõnad: kraakovi vorst, tallinna kilud, hollandi juust, riia leib, saku õlu, türgi diivan, soome kelk (toodete ja kaupade liiginimetused); araabia number, hispaania avang, eesti serv, ameerika jalgpall, inglise valss, hiina köök, soome saun (nähtuste, viiside, meetodite jm liiginimetused); siberi katk, bordoo vedelik, berliini roheline (haiguste, ravimite, keemiliste ühendite, värvuste jm liiginimetused). Eespool olevad näited ja nende rühmad on pärit 1976. aasta ÕSist.

Aastal 1998 otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond soovitada ka kaupade liiginimetustes säilitada kohanime algne kirjapilt (Tallinna kilud, Camemberti juust) ja pidas võimalikuks sama põhimõtet rakendada kõigi eelmises lõigus toodud näidete rühmades. (Vt kogu ajalugu lähemalt õigekeelsuskäsiraamatu vastavast peatükist.)

Selle soovituse või eelistuse taga on seesama pragmaatiline kaalutlus: väiketäheline täiendsõna mall on pikas vaates jätkusuutmatu. Ent see tekitas uut laadi vaidlusi: kas liiki märkiva kohanime asemel võiks täiendsõna mõista rahvusele viitavana?

Hiina köök või hiina köök?

Sageli esitatav küsimus on: kas hiina köök on viga, kui ma mõtlen selle all hiinlaste rahvuslikku kööki? Vastus on: ei ole, nii nagu ei ole vead ka teised 1976. a ÕSis toodud näited.

Põhjus, miks soovitatakse Hiina kööki, on jällegi praktiline: köökide maailm on lai ja kirev ning valdavalt tuntakse kööke paikkondade, mitte niivõrd rahvuste järgi. Hiina kööki näiteks jagatakse kaheksaks piirkondlikuks köögiks: Kantoni, Sichuani, Jiangsu, Zhejiangi, Fujiani (Mini), Hunani, Anhui ja Shandongi (Lu) köök.

Miks a/Araabia numbrid, aga Rooma numbrid?

Lõpuks tuleb tunnistada, et kehtivad põhimõtted annavad vahel ootamatuid kombinatsioone, nt araabia numbrid (araablaste leiutatud numbrid), aga Rooma numbrid (rooma keelt ega rahvust pole, seega saab täiendi siduda vaid Rooma linna või riigiga). Ja kuigi siinse ebakõla kõrvaldas Emakeele Seltsi keeletoimkond jaanuaris 2024, mööndes ka kirjutusviisi Araabia numbrid (Araabias leiutatud numbrid), tekitab kehtiv reeglistik neid teisal jälle juurde.

Kas saaks lihtsamalt?

Kokkuvõttes on tegu nokk-kinni-saba-lahti-olukorraga. Piiri kohanimelise täiendsõna (suure algustähe) ja üldnimelise täiendsõna (väikese algustähe) vahel on korduvalt nihutatud, kuid suuremat selgust pole saavutatud, mh seepärast, et eesti keeles kehtiv eristus on teiste keelte taustal erandlik. Peenhäälestusega pole võimalik asja parandada. Tegelik kasutus näib järgivat rohkem võõrkeelte nimeadjektiivide eeskuju, tõlkides need mehaaniliselt väiketähelisteks täiendsõnadeks kuni selleni, et nt rahaühikute tabelis on nähtud kirjapilti lõuna-aafrika vabariigi rand. See tähendab, et väiketähelist tarvitust näeb märksa enam, kui ükski reegel seda kunagi on ette näinud, ja sel lihtsal põhjusel, et kehtiv eristus pole kasutajatele arusaadav ja teistest keeltest nad ka tuge ei saa. Väiketähelisust ei väära isegi praegusajal üldine inglise mõju (nimeadjektiivid on inglise keeles suure tähega).

Mõttelise eksperimendina võib pakkuda kaht erisuunalist lahendust ja kolmanda, mis nii-ütelda annab kõik vabaks.

Lahendus 1: tagasi suurtähele

Esimene lahendus oleks minna üldiselt tagasi enne 1920. aastaid kehtinud tavale ja kirjutada kõik koha- ja isikunimelised täiendid nii nagu nimed ise suure tähega. Näiteks Eesti keel, Soome-Ugri keeled, Prantsuse kirjandus, Itaalia tava jne[2].

Mis sel juhul juhtub?

  1. Kaob ära dilemma, kas eristada nt koha- või rahvuskuuluvust (saab kirjutada Prantsuse kunstnik mõlemas tähenduses). Kui on vaja mingit tähendust selgemini väljendada, saab nt kirjutada Prantsuse rahvusest või prantslasest kunstnik, prantsuskeelne kunstnik jne.
  2. Võib tekkida küsimus, kuidas kirjutada need täiendsõnad, mis pole kohanimega seotud (vt täiendsõnade 3. rühm artikli alguses). Kuivõrd tekitada uut veelahet pole mõistlik, tuleks ka need kirjutada sama malli järgi, nt Juudi kirjanik, Slaavi rahvad jne. Ilmselt sobiks samasse rühma lisada Anglikaani, Katoliku, Metodisti jms. Tulemuseks oleks suuresti inglise tavaga kokkulangev algustähekäsitus.
  3. Vaidlusi võivad tekitada liitsõnad (tavaliselt omadussõnad), mille esiosa on täiendsõna. Senise tava kohaselt on need väiketähelised: eestikeelne, eestipärane. Kui pidada esiosa kohanimeks, siis võib kõne alla tulla ka sidekriipsuga ühend: Eesti-keelne, Eesti-pärane (vrd Eesti-aineline, Eesti-sisene).
  4. Võib ka karta, et inglise mõjul laieneb suurtäht ka rahvaliikmenimetustele: kui Eesti rahvas, siis ehk ka Eestlane?

Kokkuvõttes tundub, et nii radikaalseks reformiks ei olda valmis, sest paratamatult tekib ka sel puhul küsimusi. Nüüdseks juba sada aastat kehtinud traditsiooni on raske väärata.

Lahendus 2: senisest suurem suure ja väikese algustähe vastandus

Võib proovida ette kujutada ka vastassuunalist lahendust: möönda läbivalt suure ja väikese algustähe eristavat kasutamist. Näiteks nii, et kohale viidatakse suure algustähega, keelele, rahvusele ja liigile väiketähega.

Oletagem ka, et väiketähelise täiendsõna mugandamise kohustusest pääseb sel teel, et lisada täiendsõnad võõrnimetuletistega samasse erandlikku kategooriasse[3].

Mis sel juhul juhtub?

  1. Jääb alles dilemma, kas kirjutada prantsuse kunstnik või Prantsuse kunstnik, ja kuhu tõmmata piir rahvuse (prantslased) ja elanikkonna (mehhiklased) vahele.
  2. Kui võtta omaks rahvuse avar käsitus (et mehhiklased on ka rahvus) ja kirjutada mehhiko kirjandus, nicaragua kirjandus, costa rica kirjandus, siis tuleb ette vormiline piir: mõne riigi puhul väiketäht mõjuks imelikuna, nt kongo demokraatliku vabariigi kirjandus või saint vincenti ja grenadiinide kirjandus. Ja vastamata jääb küsimus, mille poolest erineks mehhiko kirjandus ikkagi Mehhiko kirjandusest.
  3. Liiki märkiva täiendsõna piiritlemine pole kergem. Varasemate arusaamade kohaselt arvati sellisteks ka toodete liiginimetused (tallinna keefir, sest seda valmistati ka mujal kui Tallinnas), õllede liiginimetused (saku õlu), veinide liiginimetused (tokaj vein) jm, mis tänapäeval mõjuvad selge anakronismina (vrd samamoodi peaks olema camemberti juust jms). On ka erialapruuki, mis on üle läinud kohanimede reeglipärasele kirjutusviisile (nt arheoloogilised kultuurid – varem lateeni kultuur, nüüd La Tène’i kultuur) ja mis siis peaksid uuesti tagasisuuna võtma.
  4. Kui kohanimede puhul märgib liiki väiketäht, siis oleks loogiline sedasama eeldada isikunimede puhul. Seega elustuksid kõik need vanad argumendid, mis vaieldi läbi 1950. aastate lõpuks. Mõned näited (natuke teisendatuna nüüdiskirjaviisi): browni liikumine, (tuleks kirjutada just nii, sest liiguvad väikesed aineosakesed, mitte Brown ise – viimast väljendaks Browni liikumine), achilleuse kand, archimedese kruvi, berthollet’ sool.
  5. Sisuliselt jõuaksime olukorda, et iga isiku- ja kohanime omastavat käänet võib kirjutada kaht moodi: suure ja väikese tähega. Ent miks üksnes omastavat?

Kokkuvõttes ei muuda 2. lahendus elu lihtsamaks, vaid vastupidi, uputab meid reeglirägastikku ja lõpututesse skolastilistesse vaidlustesse[4].

Lahendus 3: „anda kõik vabaks“

Viimane variant oleks loobuda eristust ette kirjutamast, kuid lasta kasutajal algustähte n-ö vabalt valida. Raske on ennustada, mis sel juhul juhtuma hakkab, kõige tõenäolisemalt säilib senine tava, mida kasutaja jaoks siin-seal siiski püütakse lahti seletada, sest muidu tekib küsimus, miks kahte kirjutusviisi üldse vajatakse.

Ent vahest mõttekam oleks 1. ja 3. lahenduse hübriid: jääda põhiliselt praeguse tava juurde, kuid lugeda kirjakeeles korrektseks ka kõik suurtähelised täiendsõnad. Nt eesti keel ja Eesti keel.

Selle pika jutu läbilugenule tundub küllap juba päris meeldiv hoopis lahendus 4: mitte midagi muuta.

Kirjandus

Märkused

  • [1] Põhjaliku täiendsõnade (vaegkäändsõnade) liigituse esitab Hallap 1986, ortograafiat käsitleb Päll 1985. Uuemaaegseid käsitlusi vt Viitso 2007 ja vastuseks sellele M. Erelt 2008. Eri autorid defineerivad seda kategooriat, sh selle ulatust erinevalt. Sõnaliigi arutelu jääb siinsest käsitlusest kõrvale. Õigekirjavaidlusi meenutab üksikasjalikumalt ka T. Erelt 2021.
  • [2] Suurtähelist kasutust (Eesti keel) on siin-seal näha. Ent sellele võib läheneda ka tunnetega, nagu seda väljendas üks keelenõuküsija, kes kirjutas, et tema keeldub oma rahvust ja keelt alandama väikesele algustähele.
  • [3] Eesti keeles on üldiselt selge piir eesti kirjaviisis ja võõrkeele kirjaviisis keelendite vahel. Kui keelend on võõrkeele kirjaviisis, siis on ta kas 1) võõrnimi (algab suure tähega) või 2) tsitaatsõna (kirjutatakse põhitekstist erineva kirjaga, nt kursiivis). Ainsana rikuvad seda põhimõtet võõrnimetuletised, mis on väikese algustähega, kuid jäävad tavalisse kirja (newyorklane, waleslane).
  • [4] Omaette küsimus on see, kas vanad õigekirjareeglid on nüüd kehtetud – vastavalt üldpõhimõttele mitte lugeda vanu norminguid vigaseks ilmselt mitte. Kuigi õigekeelsuskäsiraamat vanu reegleid ei esita, tuleks ehk leida viis, kuidas nt 1976. a ÕSi reegleid nüüdistega võrreldavaks muuta.

Koostanud Peeter Päll

Anna tagasisidet