Indoeuroopa keelkonna slaavi keelte idaslaavi rühma kuuluv valgevene keel (беларуская мова belaruskaja mova) on üks kahest Valgevene ametikeelest (koos vene keelega), tal on tunnustatud vähemuskeele staatus Poolas, Tšehhis, Ukrainas ja Venemaal.

Kirjutus

Valgevene keel kasutab kürillilist kirja ehk kirillitsat. Valgevene tähestik:

А а, Б б, В в, Г г, Д д, Е е, Ё ё, Ж ж, З з, І і, Й й, К к, Л л, М м, Н н, О о, П п, Р р, С с, Т т, У у, Ў ў, Ф ф, Х х, Ц ц, Ч ч, Ш ш, Ы ы, Ь ь, Э э, Ю ю, Я я, ’.

Valgevene keelt on varem kirjutatud ka ladina kirjas (łacinka), kuid kirjaviis polnud kindel. Ka kürillilisel kirjal põhinev kirjaviis on läbi teinud mitu reformi, alates Branislav Taraškevitši 1918. a ilmunud kooliõpikuga määratletud nö klassikalisest kirjaviisist, mille järgijaid on tänini (Wikipedias on rööpselt ametliku valgevene keelega olemas taraškievica versioon kirjakeelest), kuni 1933. a reformini, mille ametlik eesmärk oli lähendada valgevene keelt vene keelele ja vähendada poola keele mõju. Erinevused taraškievica ja ametliku kirjakeele vahel on põhiliselt õigekirjas, esimene on häälduspärasem, kohati lähemal poola hääldusele.

Valgevene nimede kirjutamiseks ladina kirjas on olemas valgevene omaladina, mille viimane versioon pärineb 2007. aastast. 2012. a kiitis selle heaks ÜRO kohanimekorralduskonverents. See põhineb ajaloolisel łacinka‘l, kuid esialgu on tema kasutus olnud piiratud, mistõttu Eestis ollakse selle rakendamisel pigem ettevaatlikud.

Eesti tekstis kasutatakse valgevene nimede edasiandmiseks valgevene-eesti tähetabelit (1975), selle kõrval on valgevene isikunimede fikseerimiseks Eesti dokumentides võimalik kasutada ka Valgevenes kehtivaid reegleid, mis põhinevad ICAO süsteemil.

Nimede kirjutusviisist Valgevenes üldiselt

Valgevenes on kaks riigikeelt: valgevene ja vene. Kuigi igapäevaelus kasutatakse enamasti vene keelt, on valgevene keelel riigi identiteedis tähtis osa. Ametlikult on esmane nimi dokumentides (passides) ja nt siltidel valgevene keeles. Nimede kirjutusviis ladina kirjas võib aga vahelduda: kohanimed ametlikus omaladinas, isikunimed lihtsustatud inglispärases transkriptsioonis. Siin-seal võib näha ka łacinka‘t. Kui lisada veel eesti transkriptsioon ja nimed kahes keeles, siis võib ühte nime kohata mitmel kujul:

  • Aljaksandr Lukašenka (valgevene nime Аляксандр Лукашэнка eesti transkriptsioon),
  • Aliaksandr Lukašenka (valgevene omaladina),
  • Aliaksandr Lukashenka (lihtsustatud inglispärane transkriptsioon isikudokumentides),
  • Alaksandr Łukašenka (łacinka),
  • Aleksandr Lukašenko (vene nime Александр Лукашенко eesti transkriptsioon).

Łacinka suurim erinevus omaladinast on l-i märkimine; łacinka‘s on see poolapärane (ł on peenendamata, l peenendatud häälik), omaladinas on l-i peenendus märgitud sarnaselt n-ile, s-ile jt: täishääliku ees i-ga (nt lia), silbi lõpus akuudiga (ĺ).

Võttes arvesse tegelikku nimekasutust ja vene keele ametlikku staatust on mõistagi mõeldav kasutada Valgevene kohtade ja isikute puhul venekeelseid nimesid. Ent arvestades Valgevene enda nimepoliitikat – mis pole küll kuigi järjekindel – võib soovitada siiski esmajoones kasutada valgevene nimesid (eesti transkriptsioonis), millele võiks esmamainimisel lisada vene vasted.

Hääldus

Lühidalt

Rõhk valgevene nimedes on liikuv.

Pikemalt

Kõik olulisemad hääldusseigad kajastuvad transkriptsioonis. Võib siiski arvestada, et valgevene г (eesti transkriptsioonis g) hääldub omasõnades alati [h]-na. Valgevene ў (omaladina ŭ) vasteks eesti transkriptsioonis on küll v, kuid täpsemalt hääldub see [u]-na või [w]-na. Valgevene ч () pole erinevalt vene vastavast häälikust peenendatud.

Isikunimed

Valgevene isikunimemall on eesnimi + isanimi + perekonnanimi. Nt Artsjom Ivanavitš Sannikav (Арцём Іванавіч Саннікаў), Volga Kirõlavna Jevdašenka (Вольга Кірылаўна Еўдашэнка).

Eesnimed on põhiliselt kas õigeusu, katoliku või ristiusueelset päritolu. Meeste nimed nt Aljaksei (Аляксей), Mikalai (Мікалай), Pjatro (Пятро), Sjargei (Сяргей), Stanislav (Станіслаў), Uladzimir (Уладзімір), Vadzim (Вадзім), naiste nimed nt Aksana (Аксана), Katsjarõna (Кацярына), Natallja (Наталля), Tatsjana (Тацяна).

Perekonnanimede lõpud kajastavad sageli nimekandja sugu. Nii meessoo- kui ka naissoovormid on järgmistel lõppudel (kõigepealt meessoovormi lõpud, seejärel püstkriipsude järel naissoovormi lõpud):

  • av || –ava (-аў || -ава), nt Babossav – Babossava (Бабосаў – Бабосава);
  • i || –aja (-і || -ая), nt Garetski – Garetskaja, Batkovski – Batkovskaja (Гарэцкі – Гарэцкая, Баткоўскі – Баткоўская);
  • in || –ina (-ін || -іна), nt Vjaljugin – Vjaljugina (Вялюгін – Вялюгіна);
  • jov || –jova (-ёў || -ёва), nt Gavrusjov – Gavrusjova (Гаўрусёў – Гаўрусёва);
  • ov || –ova (-оў || -ова), nt Bagatõrov – Bagatõrova (Багатыроў – Багатырова);
  • õ || –aja (-ы || -ая), nt Belõ – Belaja (Белы – Белая);
  • õn || –õna (-ын || -ына), nt Arõntšõn – Arõntšõna (Арынчын – Арынчына).

Sooeristuseta perekonnanimede lõpud on nt

  • a (-а), nt Vjaduta (Вядута);
  • ak (-ак), nt Barõsjonak (Барысёнак);
  • ik (-ік), nt Baravik (Баравік);
  • itš (-іч), nt Bagdanovitš (Багдановіч);
  • jok (-ёк), nt Vassiljok (Васілёк);
  • juk (-юк), nt Kazljuk (Казлюк);
  • ka (-ка), nt Burdzeika (Бурдзейка);
  • uk (-ук), nt Žavruk (Жаўрук);
  • õk (-ык), nt Kalatšõk (Калачык).

Isanimede lõpud on põhiliselt

  • meestel
    • avitš (-авіч), nt Aljaksandravitš (Аляксандравіч),
    • ejevitš (-еевіч), nt Aljaksejevitš (Аляксеевіч),
  • naistel
    • avna (-аўна), nt Jafimavna (Яфімаўна),
    • ejevna (-ееўна), nt Gardzejevna (Гардзееўна).

Kohanimed

Valgevene ala kohta käivad eksonüümid: Bug ehk Lääne-Bug (jõgi, Zahhodni Bug), Daugava (jõgi, Zahhodnjaja Dzvina), Dnepr (jõgi, Dnjapro), Nemunas ehk Neemen (jõgi, Njoman), Polesje (Palesse), Valgevene (Belaruss).

Valgevene kohanimed võivad eri allikates erineda. On kolm linnanime, mida eelistavad valgevene rahvuslased: Berastse (Берасце) – ametlikult Brest (Брэст), Garodnja (Гародня) – Grodna (Гродна), Mensk (Менск) – Minsk (Мінск).

Nimeloendid

Põhjaliku valgevene nimede käsitluse (sh ees- ja perekonnanimede ning kohanimede loendid vene ja valgevene keeles ning valgevene nimede eesti transkriptsiooni) leiab “Nimekirjutusraamatust” (1993, vt kirjanduse loendist).

Vt ka

Kirjandus

  • Tiiu Erelt, Olev Jõgi, Ain Kaalep, Artur Laast, Harald Rajamets, Henn Saari, Ly Seppel, Haljand Udam, Uno Ussisoo, Nimekirjutusraamat. Tallinn: Valgus 1993, lk 147–214.
  • Karl Gutschmidt, Das weißrussische Personennamensystem. – Europäische Personennamensysteme. Ein Handbuch von Abasisch bis Zentralladinisch. Herausgegeben von Andrea Brendler und Silvio Brendler. Hamburg: Baar 2007, S. 835–846.

Anna tagasisidet