Lühidalt
Liitmäärsõnu, mille järelosaks on tegusõna da-tegevusnimi, võib kirjutada nii sidekriipsuga kui ka ilma sidekriipsuta: võib-olla ja võibolla, nii-öelda ja niiöelda, tõtt-öelda ja tõttöelda. Ilma kriipsuta on tavaks kirjutada sõnu omateada, üldteada, pealtnäha. Pigem sõnaühendina on kasutusel ausalt öelda ja pehmelt öelda, mille esiosaks on pikem määrsõna.
Pikemalt
Sidekriips ilmus da-tegevusnimelise järelosaga liitsõnadesse kohe, kui nad jõudsid sõna- ja käsiraamatutesse. Nt „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus“ 1925–1937 on esitatud sidekriipsuga nii-öelda = nii-ütelda, Johannes Aaviku „Eesti õigekeelsuse õpikus ja grammatikas“ 1936 on peale nii-ütelda kirjutatud kriipsuga ka nii-nimetatud. Otsest põhjendust sidekriipsule varasemad allikad ei anna. 1993 ilmunud „Eesti keele grammatika“ on aga määratlenud, et seesugustes määrsõnades kasutatav sidekriips on oma olemuselt lahutav kriips, kuid lisanud, et erilist funktsiooni tal tegusõnafraasist moodustatud määrsõnades ei ole.
Keelekasutajaile on see üsna erandlik kriips ilmselt olnud raske omandada ja tekstides näeb päris palju ka sidekriipsuta vormistust. Üks seesuguseid liitsõnu, mida on sageli ka kriipsuta kokku kirjutatud, on rõhumäärsõna võib-olla. Seda arvestades tegi Emakeele Seltsi keeletoimkond 2012. aastal otsuse möönda senise kriipsuga kuju kõrval ka kriipsuta kokkukirjutust: võib-olla ja võibolla. Kriipsu ärajätmine pole siin uus nähtus, kokkukirjutise võibolla eest on hoiatanud näiteks Aavik 1936. aastal. Rööpvõimalusena on kriipsuta kokkukirjutise võibolla (ja niiöelda) esitanud 1993. aasta grammatika.
Keeletoimkond piirdus oma 2012. aasta otsuses ühe rõhumäärsõnaga, kuid tegelikkuses jäetakse sidekriips sageli ära ka muudest da-tegevusnimelise järelosaga liitsõnadest: nii-öelda ja niiöelda, tõtt-öelda ja tõttöelda. Oma osa võib siin olla muude tegusõnafraasist saadud liitsõnade eeskujul: sõnade pealtnäha, omateada, üldteada, vahetpidamata, niinimetatud eeskujul ka niiöelda, tõttöelda, isegi ausaltöelda (kuid siiski veel mitte pehmeltöelda).
Määrsõnade kokku-lahkukirjutuses on palju üksiksõnuti normimist. Otstarbekam oleks möönda selles seni erandlikus rühmas tervikuna nii sidekriipsuga kui ka sidekriipsuta kirjutust: nagu võib-olla ja võibolla, nii ka nt nii-öelda ja niiöelda,nii-ütelda ja niiütelda, tõtt-öelda ja tõttöelda. Vaid siis, kui esiosaks on pikem määrsõna, võiks liitsõnale eelistada pigem sõnaühendit: ausalt öelda, pehmelt öelda – võrdle ka des-lauselühendiga väljendid ausalt öeldes, pehmelt öeldes. Liitsõnade tõtt-öelda ja tõttöelda kõrvalgi on võimalik sõnaühend – tõtt öelda.
Omaette küsimus on, mis saab sõnade võib-olla ja nii-öelda lühendeist. On olnud põhimõte, et sõnas olev sidekriips säilib ka lühendis: võib-olla – v-o, nii-öelda – n-ö. Kriipsuta sõnakujude lühendid oleksid vastavalt vo ja nö. Selle kõrval saaks siiski nii kriipsuga kui ka kriipsuta liitsõna lühendina kasutada ka juba harjumuspäraseks saanud lühendeid v-o ja n-ö.
Kirjandus
- Johannes Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu: Noor-Eesti kirjastus, 1936.
- Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat I–III, 1925–1937. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatu“ II täiendatud ja parandatud trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus.
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993.
- Määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamisest. Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsus 11. juunist 2012.
Koostanud Maire Raadik
Anna tagasisidet