Kiri on graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse fikseerimiseks ning ajas ja ruumis edastamiseks. Maailmas kasutatavad kirjad võib jagada kahte põhitüüpi: 1) need, mille põhimeetod on väljendada sõnu või morfeeme (logograafilised kirjad, nt hiina, jaapani) ja 2) need, mis fikseerivad häälikuid (fonograafilised kirjad). Viimaseid võib omakorda liigitada alltüüpidesse vastavalt sellele, kas kiri annab edasi silpe (silpkirjad, nt amhara, devanaagari, tai), peamiselt konsonante (ebatäielikud häälikkirjad, nt araabia, heebrea) või (peaaegu) kõiki häälikuid, nt armeenia, kreeka, ladina.

Eesti keel kasutab ladina, st häälikkirja. Ladina kirja kasutab valdav osa maailma keeltest, sh enamik Euroopa keeli (albaania, hispaania, inglise, läti, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, soome, taani jt), suur osa Aafrika (hausa, somaali, suahiili, suulu jt) ning Ameerika (ketšua, navaho jt) keeli ning osa Aasia keeli (filipiini, indoneesia, vietnami jt). Need keeled on sageli ladina kirja oma vajaduste jaoks kohandanud, võttes kasutusele lisamärkidega (diakriitikutega) tähti või täheteisendeid (nt saksa ß, aserbaidžaani ə) või jättes kõrvale ebavajalikke tähti, mis võivad esineda nt vaid võõrkeelsetes nimedes.

Eesti tähestik on järgmine:

Aa, Bb, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Õõ, Ää, Öö, Üü.

Neist tähtedest f, š, z ja ž on kasutusel üksnes võõrsõnades, st uuemates laensõnades, mis ei ole eesti häälikusüsteemi veel täielikult kohandatud. Neid on nimetatud võõrsõnatähtedeks. Muud eesti tähestiku tähed on vastavalt omasõnatähed.

Eesti õigusaktides kasutatakse nimetust „eesti-ladina tähestik“. Selle all mõeldakse eesti tähestiku tähti ja lisaks kõiki muid ladinakirjaliste keelte tähti, mida meil tsitaatsõnade ja võõrnimede kirjutamisel võidakse kasutada, näiteks poola ł, taani æ, ø, tšehhi á, č, ř jne.

Lisades ladina alustähestiku tähed, on eestikeelsetes teatmeteostes, nimestikes, sõnaraamatutes jm tähestikulisel järjestamisel aluseks järgmine tähestik (eesti-ladina järjestustähestik):

Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy.

Võõrtähed on selles loendis c, q, w, x, y, niisamuti kõik diakriitikutega tähed, ligatuurid ja teisendtähed, mis eesti tähestikku ei kuulu. Lisamärkidega tähed, mis selles loendis ei esine, järjestatakse oma põhitähe alla, nt č järjestatakse kokku c-ga; á, à, â ja å pannakse kokku a-ga jne. Ligatuure järjestatakse tavaliselt nagu kahte eraldi tähte, nt æ järjestatakse nagu ae. Teisendtähe järjestamiseks selgeid juhiseid anda on raske, lähtuda võib lähimast alustähest (nt ɛ nagu e, ɔ nagu o, ʒ nagu z) või hääldusest (aserbaidžaani ə nagu eesti ä). Islandi Ð ð võrdsustatakse järjestamisel dh-ga, Þ þth-ga. Eesti perekonnanimesid sisaldavates loendites on vahel tavaks järjestada w-ga nimed kokku v-tähe alla.

Tähestiku ajalugu

Ladina tähestik oli meie ajaarvamise alguseks 23täheline: A, B, C, D, E, F, G, H, I, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, T, V, X, Y, Z. Keskajal lisandusid seniste tähtede teisenditena J (I teisend), U (V kursiivne vorm) ning W (VV ligatuur). Seega kujunes ladina alustähestikuks 26 tähe komplekt. Väiketähed tekkisid suurtähtede teisendina samuti keskajal.

Eesti tähestik oli XIX sajandil järgmine: a, b, d, e, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, r, s, t, u, w, õ, ä, ö, ü. Tähti c, f, q, v, x, y, z võidi vahel kasutada võõrnimedes ja muganemata võõrsõnades. Tähed f ja z (ts-hääliku märkimiseks) võttis C. R. Jakobson kasutusele oma geograafiaõpikus 1868. a, ent š-häälikut märgiti tollal veel sh-ga, vahel sch-ga. Tähtede č, š ja ž kasutusele võtu ettepanek tehti hiljemalt 1900. a (Ansomardi), lõpliku heakskiidu said š ja ž 1918. a ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus“. Ühtlasi hakkas muutuma z-tähe hääldus, senise saksapärase ts-häälduse asemele tuli aegamööda arusaam, et see täht esindab võõrkeelte helilist s-häälikut (vene з), mis eesti häälduses esineb küll helituna.

XX sajandi alguskümnendeil hakkas w-täht järk-järgult asenduma v-tähega, esimesi märke v kasutamise kohta leiab 1905. aastast (Gustav Suits) ja 1907. aastast (Eesti Kirjandus). 1919.–1920. a otsustati Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna koosolekutel w asemel tarvitada v-d. Sealt alates muutus v eelistatavaks, 1930. aastatel ainusoovitatavaks, ent alles 1930. aastate lõpuks oli ta enam-vähem juurdunud. Ühtlasi tähendas see, et nüüd loeti w-d võõrtäheks.

Kahetine on olnud suhtumine küsimusse, kas Č kuulub eesti tähestikku või mitte. Lähtudes arusaamast, et eesti tähestiku tähti peab saama kasutada eesti (võõr)sõnade kirjapanemiseks, on Č samasugune võõrtäht nagu näiteks tšehhi Ř, st neid kasutatakse vaid võõrnimede kirjapanekuks. Võõrsõnades ei kirjutata nt čekk, čello, puč, vaid tšekk, tšello ja putš.

Eesti tähestikjärjestuses on erandlikult muudetud ladina alustähestiku järjestust: Z ei paikne tähestiku lõpus, vaid koos Ž-ga S-i ja Š järel. Seda tehti omal ajal foneetilistel kaalutlustel, et rühmitada kokku sisihäälikud. Vabariiklik õigekeelsuskomisjon arutas Henn Saari esildise alusel 1983. a seda, kas mitte paigutada Z (ja ühes sellega Ž) tähestiku lõppu, ent otsustas jääda senise järjestuse juurde.

Eestikeelset teksti trükiti 1930. aastateni valdavalt gooti kirjas, täpsemalt fraktuuris. Fraktuurkirjas tehakse vahet lühikesel (s) ja pikal (ſs-il, samuti on fraktuurkirja ajastut arvesse võttes tavaks kasutada w-d v asemel. Vt gooti kirja kasutamise reegleid lähemalt. Tänapäeval kasutatakse valdavalt antiikva kirja.

Kirjandus

  • Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Trükki toimetanud Mati Erelt peatoimetajana, Tiiu Erelt, Henn Saari ja Ülle Viks. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993, lk 334, 340–341, 346–349.
  • Tiiu Erelt, Eesti ortograafia. Viies, täiendatud trükk. Toimetanud Maire Raadik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 3.
  • Peeter Päll, Gooti kirja reeglid. – Oma Keel 2017, nr 2, lk 44–47.
  • Peeter Päll, Võõrnimed eestikeelses tekstis. Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis. 15. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2005, lk 32–38, 44–47, 65–66.
  • Henn Saari, Tähestiku-, hääldus- ja transkriptsiooniseiku. – Kirjakeele teataja 1979–1983. Õigekeelsuskomisjoni otsused. Koostanud Tiiu Erelt ja Henn Saari. Tallinn: Valgus, 1985, lk 60–65.

Anna tagasisidet