Omasõnade tähendused

Eesti omasõnad on eesti keelele häälduselt ja grammatiliselt omased sõnad, nt sõna tundlik (vrd sensitiivne), täht (vrd staar). Omasõnade tähendused võivad püsida, lisanduda, muutuda, vananeda ja kaduda.

Eesti omasõnad on eesti keelele häälduselt ja grammatiliselt omased sõnad, näiteks jook, aeglane, milline, hüppama, kiiresti. Peale nende on eesti keeles võõrsõnad ehk keeles muganemata või osaliselt muganenud laensõnad, näiteks test, drastiline, simuleerima (loe lähemalt Võõrsõnade tähendused), ja tsitaatsõnad ehk keeles esinevad võõrkeelsed sõnad või väljendid, mis kirjutatakse ja hääldatakse nagu lähtekeeles, näiteks workshop, cappuccino.

Omasõnad võivad olla ühetähenduslikud, nagu päikesepaiste ja hammasratas, ning mitmetähenduslikud, nagu lugema, tööriistakast, kaasaegne. Omasõnade tähendused võivad muutuda: mõned tähendused püsivad, teised tulevad juurde, mõned varasemad tähendused vananevad või kaovad. Tähenduste muutumise põhjuste kohta loe lähemalt Tähendusmuutused.

Mõnikord lisanduvad sõnade varasemate tähenduste kõrvale uued tähendused. Seda muuhulgas nii keelesiseste arengutendentside, metafoori- ja metonüümiaseoste kui ka teiste keelte mõjul. Sõna tagahoov otsese tähenduse ’hoone taga olev õu’ kõrvale on inglise keele mõjul tulnud kujundlikum kasutus tähenduses ’keskusest eemal, ääremaal olev piirkond’; sõna tööriistakast otsese tähenduse ’(sangaga) kast tööriistade hoidmiseks ja transportimiseks’ kõrvale on tulnud kujundlik tähendus ’vahendid millegi tegemiseks, saavutamiseks vms’ ja infotehnoloogia tähendus ’kogum tarkvaravahendeid’; väljendi välja tooma otsese tähenduse ’kuskilt välja võtma, ära tooma või päästma’ kõrvale uuem otsene tähendus ’esitama, (rõhutades) esile tooma’. Sõna elamispind kasutatakse kitsama tähenduse ’eluruumide pind’ kõrval enamasti pigem laiemalt, tähenduses ’eluruum(id), eluase’. Metonüümiaga seotud tähendusülekanne on loomulik, sest pind, millel elatakse, on ühtlasi see koht, kus elatakse, ehk eluruumid.

Sõnade varasemad tähendused võivad kaduda või jääda harvaks. Näiteks verbi kostuma kasutati 1920. aastateni murdesõnana tähenduses ’soojuse või niiskuse mõjul üles sulama, pehmenema, pehmeks minema’. Pärast 20. sajandi alguse keeleuuendust, kui u-verbid taaselustati, hakati verbi kostuma kasutama kujult lähedase verbi kostma eeskujul tähenduses ’kuulda olema, kõlama’. Verbi hakati teises tähenduses kasutama muuhulgas muutunud olude tõttu: linnas oli kuulda rohkem müra ja helisid, maa ülessulamine polnud enam inimestel mõttes. Tänapäeval kasutataksegi verbi kostuma ainult tähenduses ’kuulda olema, kõlama’, varasem tähendus on vananenud.

Sõna pardel lisati esimesse ÕSi (1918) tähenduses ’panter’, aga sõna kadus käibelt. 1972. aasta sõnavõistlusel pakuti sõna pardel välja tähenduse ’habemeajamisaparaat’ jaoks (tuletis sõnast pard ’(täis)habe’) ja nii kasutatakse seda ka tänapäeval.

Verbide seadistama ja salvestama tähendused on samuti nihkunud olude muutudes, digiajastu saabudes. Esialgu kasutati verbi seadistama tähenduses ’(tööpinki, automaatliini vm) seadistega varustama’, nüüd aga tähenduses ’seadet, rakendust vms töökorda või vajalikku, sobivasse korda seadma’. Verbi salvestama kasutatakse muuhulgas andmete mingile andmekandjale jäädvustamise kohta. Tähendusnihe on loomulik, sest sõna algne tähendus on ’salve panema’, mida aga tänapäeval esineb vähem kui infotehnoloogia tähendust.

Sõnad võivad vahel saada uusi tähendusi, mis kiiresti ka kaovad. Näiteks sõna üritaja kasutati 1990ndatel soome sõna yrittäjä eeskujul mõningal määral tähenduses ’ettevõtja’. Aga kuna ühelt poolt on eesti üritaja sagedasti kasutatav üldkeele sõna, millel on kinnistunud otsene tähendus ’see, kes üritab’, ja teiselt poolt on tähenduses ’ettevõtte vormis tegutsev isik’ kinnistunud sage sõna ettevõtja, siis ei jäänud võõrmõjuline tähendus sõnale üritaja külge.

Üldkeeles pole sõnade tähenduspiirid ranged. Keelekorralduses on varem püütud teha vahet sõnadel kõrge ja suur, madal ja väike. Nimelt eristati seda, et mahud ja hulgad on suured või väikesed, aga igasugused tasemed on kõrged või madalad. Keelekasutaja ei kaalutle aga iga kord sõnu valides, kas miski on parasjagu hulk või tase, niisiis kasutatakse sõna kõrge muuhulgas ka tähenduses ’(määra, koguse, astme vm kohta:) suur, tavalisest suurem’ ja sõna madal tähenduses ’(hrl arvuliselt väljendatava määra, koguse, astme vm kohta:) väike, tavalisest või keskmisest väiksem’. Üldkeele sõnade tähendusi ei saa normida, vaid sõnade tähendused kujunevad keelekasutuses. Loe selle kohta ka Tähenduste normimisest.

Tähendused võivad eri põlvkondade jaoks olla (vägagi) erinevad. Näiteks sõna väljakutsuv varasema tähenduse ’sihilikult (seksuaalset) tähelepanu tõmmata püüdev, kellegi reaktsiooni esile kutsuv’ kõrval kasutatakse seda tänapäeval ka pisut nihkunud, ilma seksuaalsusenüansita tähenduses ’(vaimset) pingutust nõudev, samas huviäratav ja põnevust pakkuv’. Tähendusülekanne on loomulik, sest ka samast tüvest sõna väljakutse on aastakümneid kasutatud tähenduses ’(vaimset) pingutust nõudev (uus) ülesanne, mis paneb proovile kellegi oskused või võimed, samas äratab huvi ja pakub põnevust’. Samasugust põlvkondadevahelist nihet võime täheldada võõrsõnal liiderlik (loe lähemalt Võõrsõnade tähendused).

Võrreldes võõrsõnadega, mille tähenduste mõistmisele aitab vahel kaasa ka algkeele tundmine, on eesti omasõnad läbipaistvamad. Omasõnade tähendused on kontekstis enamasti arusaadavad.

Kirjandus

• Lydia Risberg. Jonnakas kostuma. – Keel ja Kirjandus, 2021, 12, 1078–1085.
• Lydia Risberg. Mis on peidus sõnaraamatu tähendussoovituste tagahoovis? Eesti omasõnade käsitlus. – Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri, 2022, 13–2, 185–214.

Koostanud Lydia Risberg

Anna tagasisidet