Sisukord

Lühidalt

Sõnatähendused muutuvad, sest keelekasutus muutub. Igal tähendusmuutusel on põhjus.

Kooliõpetuses ei saa veaks lugeda seda, kui üldkeele sõnade tähenduste kohta varem antud keelekorraldussoovitusi ei järgita. Üldkeele sõnade tähendusi ei saa normida, vaid sõnade tähendused kujunevad keelekasutuses.

Pikemalt

Keel ei ole fikseeritud, vaid muutub pidevalt. Keel ei muutu iseseisvalt, vaid muutub see, kuidas inimesed keelt kasutavad. Võrreldes muude keelekihtidega (hääldus, sõnamuutmine, süntaks) muutuvad tähendused kõige kergemini. Seetõttu kiputakse tähendusmuutusi üldiselt rohkem tähele panema kui muid keelemuutusi. Selles, et tähendusmuutus võib toimuda üsna hõlpsalt, on määrav roll sõnal, täpsemalt sellel, et sõna ise on oma olemuselt üldistav. Sõna tähistab sageli mingit rühma, mida sisemiselt seovad mingid ühised elemendid. Näiteks loom ja taim tähistavad väga paljusid isendeid, mägi tähistab mitut liiki kõrgeid kohti.

Tähenduse nihkudes võib sõna muutuda polüseemseks – sõna saab mitu tähendust, mis võivad omakorda samuti aja jooksul muutuda ja areneda. Sõna varasemad tähendused võivad mõnikord kitseneda mõnele valdkonnale spetsiifiliseks või vananeda, nad võivad, aga ei pruugi keelest täielikult kaduda.

Keelele on omane mitmetähenduslikkus. Mida vanem on sõna, seda rohkem on tal tähendusi, seda arenenum on sõna tähendusstruktuur. Polüseemia on keele arengus pigem reegel kui erand: uued tähendused tulevad keelde universaalse seaduspära, näiteks metafoori või metonüümia toel. Sageli sünnivad uued tähendused suulises keeles, mistõttu võivad nad algul mõjuda kõnekeelsena, nagu pasta makaroniroa tähenduses, aga praeguseks on see saanud selle sõna tavaliseks tähenduseks.

Teiseneda võib kontekst, milles sõna kasutatakse. Tähendust võib mõjutada ka analoogia ja sarnasus teiste sõnadega. Näiteks sõna diisel võeti eesti keelde terminina tähistama teatud mootoritüüpi, aga sõna bensiin analoogial hakati seda kasutama ka kütuseliigi tähenduses. Kontekstist ilmneb, kumba tähendust parasjagu on mõeldud. On tavaline, et termineid hakatakse kasutama üldkeeles, sh muutunud tähenduses. Näiteks termin jõujoon tähendab füüsikas ’jõuvälja graafilisel kujutamisel jõu sihti näitav joon’, aga üldkeeles kasutatakse seda jõuvahekorra tähenduses.

Uus keeleüksus võib keelde tulla mitmel viisil: uue sõnana – eesti keeles enamasti liitsõnana (loe lähemalt Uued sõnad) –, aga ka olemasoleva sõna uue tähendusena – polüseemiana. Polüseemia põhiolemusena on alates Aristotelesest välja toodud keeleökonoomiat. Näiteks sõna diisel on lühem kui diislikütus.

Uutes tähendustes on hakatud kasutama näiteks sõna pooletoobine, mida varem kasutati varem tähendustes ’pool toopi mahutav (pudel); poolde säärde ulatuvad (püksid)’, nüüd ka ’poolearuline, poolemeelne’; suurpere kasutati varem ’endisaegne mitmest perekonnast koosnenud ühise majapidamisega pere’, nüüd ka ’lasterikas perekond’; sõna laks varasema tähenduse ’löök; laksuv heli’ kõrval kasutatakse seda sõna kõnekeeles ka näiteks millegi toimel saadava positiivse tunde või seisundi kohta – tähendusülekanne on seletatav sellega, et positiivne tunne justnagu lööks end inimese sisse.

Tänapäeva keeleuurimises rõhutatakse konteksti olulisust: sõna tähendus ilmneb kasutuses, tähendust mõjutavad ümbritsevad sõnad ja laused, tegelikult kogu situatsioon, kus sõna kasutatakse. Tähendus kujuneb kõige selle põhjal, mitte iseseisvalt või ettemääratult. Peale konteksti on oluline ka sõna esinemissagedus – mida sagedasem on sõna, seda juurdunum tema ja tema tähendused keeles on.

Sagedamini kasutatavad sõnad muutuvad rohkem ja kiiremini kui harvemini kasutatavad sõnad. Samuti muutuvad nad ajapikku kasutuses lühemaks. Näiteks saksa keele mõjul pikema konstruktsioonina eesti keelde tulnud kedagi/midagi vabandama ’andeks andma’ ja end vabandama ’õigustama; vabandust paluma’ kulusid aja jooksul lühemaks verbiks vabandama, millel on tänapäeval kolm tähendust, millest kaks, ’andeks andma’ ja ’vabandust paluma’ on vastandlikud. Tänu kontekstile on aga aru saada, kumba tähendust parasjagu mõeldakse. Üldjuhul ei tekitagi polüseemia suhtluses probleeme, sest kontekst annab vihjeid, kuidas sõna tähendust mõista.

Sõnade tähendusi mõjutavad niisiis ka teised keeled, mitte ainult keelesisesed tendentsid. Loe ka Omasõnade tähendused ja Võõrsõnade tähendused. Keelesiseseid muutuseid võivad teised keeled vahel võimendada. Näiteks sõna läbi puhul toimus konkreetsemalt abstraktsemale suunduv metafoorne nihe ning otsese tähenduse kõrval kasutatakse seda ka liikumistee-, vahendi- ja abinõutähenduses. Sõnaga dekaad tähistati varem enamasti kümmet päeva, aga inglise keele mõjul kasutatakse seda nüüdseks enamasti kümne aasta tähenduses.

Varem on keelekorraldusteoorias peetud tähendusmuutust negatiivseks, kui see ohustab selgust võimaliku kahemõttelisuse tõttu, mida võib põhjustada vana ja uue tähenduse korraga esinemine. Uuemad käsitlused on kinnitanud, et isegi kui mitmeti tõlgendatavust võib tuvastada kontekstist välja rebitud lauses, siis tekstis tervikuna probleeme üldjuhul ei ole.

Üldkeeles tarvitusele tulnud keeleüksus (sõna või tähendus) registreeritakse sõnaraamatus, alates 2019. aastast eeskätt EKI ühendsõnastikus.

Sõnale uue tähenduse andmist rakendatakse ka terminiloomes.

  • Üldkeele sõnale antakse oskuskeelne sisu. Sõna heidutus tähendab üldkeeles ’hirmutamine’, sõjandusterminina pandi see tähendama ’vastase kõrvalekallutamist tema plaanitavast tegevusest, viidates oma sõjalisele suutlikkusele’; verb hingatama tähendab üldkeeles ’korraks hingama’, aga meditsiinis ’hingama panema’.
  • Uus tähendus antakse mõne teise eriala oskussõnale. Näiteks parkuur on tähistanud ’takistussõidurada ratsaspordis’, nüüd kasutatakse sama sõna ka tähenduses ’linnasport, mille eesmärk on kiiresti ja tõhusalt läbida takistustega vahemaid’; florist on tähistanud ’taimestikuteadlast’, nüüd ka ’lilleseadjat’. Seni keeleterminina tuntud ühildama ’kongrueerima, mingi sõnaga ühisesse muutevormi seadma’ ja ühilduma ’kongrueeruma’ on saanud informaatikas uueks sisuks ’seadmeid või süsteeme ühitama, ühte sobitama’ ja ’ühte sobima’.

Kirjandus

  • Margit Langemets 2010. Nimisõna süstemaatiline polüseemia eesti keeles ja selle esitus keelevaras. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  • Tiina Paet, Lydia Risberg 2021. Võõrsõnade tähendussoovitused ja nende esitus üldkeele sõnaraamatus. – Keel ja Kirjandus, 11, 965–984.
  • Renate Pajusalu 2009. Sõna ja tähendus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Lydia Raadik 2020. Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel. − Keel ja Kirjandus, 10, 853–874.
  • Valter Tauli 1968. Keelekorralduse alused. Uppsala: Kirjastus Vaba Eesti.
  • Mati Erelt, Helle Metslang 1998. Oma või võõras? – Keel ja Kirjandus, 10, 657–668.

Koostanud Margit Langemets, Lydia Risberg ja Tiina Paet

Anna tagasisidet