Eestlased olevat üks usuleigemaid rahvaid Euroopas. Samal ajal on küsimused kristlikest traditsioonidest ja sellest, kuivõrd peaksid kristlusest pärit reeglid ühiskonnaelu juhtima, pälvinud viimastel aastatel Eestis päris palju tähelepanu.

Ühed osutavad, et aktiivseid kristlasi, kelle jaoks kirikuelus osalemine oleks argielu osa, on Eestis võrdlemisi vähe. Teised toovad välja, kuidas ikkagi päris paljud eelistavad näiteks abielluda kirikutes või kuidas jõuluajal on jumalateenistused populaarsed. Kuidas siis asjale vaadata ja mida järeldada – kas oleme kristlik rahvas või mitte?

Tule ja mõõgaga?

Ajaloolaste uuemad uurimused ei muuda pilti selgemaks. Pikka aega korrati nii teadustöödes kui ka kooliõpikutes juba 19. sajandist pärinevat väidet, et kuna kristlus kehtestati Eestis „tule ja mõõgaga“, siis jäid rahvahulgad ristiusu suhtes tõrksaks ning kristlus enamikule inimestest sisuliselt võõraks. Sellise tõlgenduse rõhutamine oli kasulik nii eesti rahvuslikus müüdiloomes (kus kõik Saksamaalt tulnu olevat olnud vaenulik ja võlts) kui ka nõukogude propagandas (kus religioon oli üleüldse põlu all).

Viimase aja sisulisem teadustöö aga viitab, et kohaliku katoliku preestri olemasolu ja usutoimingute läbiviimine olevat olnud ka keskajal eestlaste jaoks oluline. Kui kõigist kirikureeglitest kinni ei peetud, siis oli asi pigem teavitustöö vähesuses ressursipuuduse tõttu kui rahva põhimõttelises vastuseisus. Uusajal levisid Eestis üsna massiliselt erinevad nii-öelda õhinapõhised ja kogukondlikud kristlikud liikumised.

Samal ajal aga ei toimunud näiteks abiellumine – elusündmus, mille kohta kirikul olid väga selged ja ranged reeglid – Eestis ka veel 19. sajandil sugugi nii, nagu kirik oleks tahtnud. Ning ka paganlikud pühad, rituaalid ja uskumused ei kadunud sajandite jooksul inimeste argielust kuhugi.

Nii et pilt, mis avaneb eestlaste läbi ajaloo kristlasteks olemisest või mitteolemisest, on kroonikate, dokumentide ja muude kirjalike allikate põhjal üsna segane. Samuti jääb alati kahtlus, kui hästi kajastas üks või teine üldistav kirjapanek seda, mida tavalised inimesed argielus tegelikult mõtlesid ja mida tähtsaks pidasid.

Eesti keeles on peidus palju jumalat

Väärtuslikku lisainfot võiks anda eesti keel, täpsemalt väljendid, mida inimesed iga päev kasutasid. Keele kui ajalooallika eelis on, et see kajastab vahetumalt inimeste igapäevast eluviisi kui näiteks mõne õpetlase või poliitiku kirjatöö, kus võib kahtlustada soovi midagi nimme maha vaikida või esile tõsta.

Võrdluseks võime mõelda tänapäevale. Kui sadade aastate pärast uuritaks tänast eesti keelt, siis oleks näha, et 20.–21. sajandi vahetusel on meile tulnud omajagu ingliskeelseid laensõnu ja (Ameerika) inglise keelest pärinevaid tõlkeväljendeid. See peegeldabki tõetruult seda, et praegu me oleme sukeldunud USA-kesksesse ingliskeelsesse kultuuriruumi. Aga kuidas oli eestikeelsete väljenditega lugu sajandeid tagasi? Kas ja kuidas jõudis reaalselt eestlasteni kristlik kultuuriruum?

Torkab silma, et paljud nii vanasti kui ka praegu üldlevinud eestikeelsed sõnad ja käibefraasid näivad olevat olnud algselt hoopis religioosse sisuga. Nii mõnelgi puhul, kus seda tänast väljendit vaadates ei kahtlustakski, pöörduti algselt abi saamiseks kristliku Jumala poole.

Jumal andis leiba, jõudu ja head ööd

Kasvõi tänapäeval ürgselt eestilikuna tajutava väljendi jätku leiba! registreeris 17. sajandi mahukaima eesti sõnastiku autor Heinrich Göseken kujul jätku Jumal leiba, s.o ’jätkaku Jumal leiba’. Gösekeni kirjapildis oli see väljend jätcko Jummal Leiba. Väljendi laia levikut näitab Andrus Saareste mõisteline sõnaraamat, kuhu ta on 1920.–1930. aastate murdeüleskirjutustest noppinud rohkesti selle ütlemise variante, näiteks jätka, Jumal, leiba!, jätku Jumal!, jätku Jumala viljale!, jätku leivale!, leivale jätku!, jätka leiba! või ka lihtsalt jätku!.

Sarnaselt on ka väljend jõudu esimesena fikseeritud Ferdinand Johann Wiedemanni sõnaraamatus 1869. aastal kujul tere Jumal appi jõudu. Sõnastikust võib lugeda, et tegemist on tervitusega töötegijale, millele vastatakse vaja või tere jumalime aidaku. Saareste sõnaraamatu murdetekstides enam seda väljendit ei kohta, ta mainib vaid ütlemisi jõudu!, jõudu tööle! ja jõudu sekka!.

Algselt näib religioosse alatooniga olnud ka soov head ööd. Väljendi head ööd fikseeris eesti kirjakeeles esimesena Anton Thor Helle 1732. aastal ilmunud keeleõpetuse lauses Jummal andko teile ka head ööd. Pool sajandit hiljem esitas August Wilhelm Hupel oma keeleõpetuses juba pikema variandi Jummal andko head ööd kõrval ka lühema head ööd, 1869. aastal Wiedemann aga juba üksnes lühema.

Jumala peidukoht aitäh ja paraku ka paraku

Küllap tuntuim väljend, kus varem sisaldus sõna jumal, aga enam mitte, on igapäevane sõna aitäh. See on lühenenud sõnast aitüma, mis omakorda pärineb väljendist aita, Jumal. Juba 1604. aastal pani Georg Müller kirja: „A. R. se keicke suhremb Ande, mea meÿe Iumalalle woÿme andada, se on v̈x Süddamelick Aid Iumall, eth meÿe Iumala keickest Süddamest piddame tænnama“, mis Valve-Liivi Kingisepa tõlkes kõlab: „Armas rahvas, kõige suurem and, mis me Jumalale võime anda, on üks südamlik aitüma – meie peame Jumalat kõigest südamest tänama.“

Selline varasem kuju avaldub veel 20. sajandilgi kogutud murdevariantides aitümal, aitjumal ja aitjuma. Nii nendes murdeüleskirjutustes kui ka varasemates allikates on näha, et inimesed ei taju seal enam jumal-tüve ning peavad ka konkreetselt kristlikku Jumalat tänades vajalikuks adressaati eraldi nimetada. Näiteks registreeris Salomo Heinrich Vestring juba kolm sajandit tagasi eesti talupoegade kõnest väljendi „Aitummal Jummalalle“.

Samuti oli sõna paraku algselt hoopis väljend Jumal paraku. Paraku on arhailine käskiva kõneviisi vorm sõnast parandama. Vanade grammatikate ja vana kirjakeele korpuse põhjal tundub, et ühesõnaline paraku tuli kasutusele 19. sajandil. Esimene seda fikseeriv leksikon oli Hupeli sõnaraamatu teine trükk 1818. aastast, 1780. aasta esmatrükis esitas ta veel vaid pikema kuju Jumal paraku.

Kuhu jumal kadus?

Sellistest igapäevastest väljenditest jääb mulje, et eestlased on sajandeid tagasi võtnud kristliku Jumala täitsa omaks. Tänapäevalgi on kasutusel hulk taolisi väljendeid, nt Jumal hoidku, annaks Jumal, Jumal teab, Jumal tänatud, jumalaga. Osas taolistes väljendites on algne tähendus küll tuhmunud, näiteks jumala rahus, iga jumala päev, nagu jumal juhatab, jumal küll.

Võrreldes varasemaga on jumal-tüve kasutus siiski märkimisväärselt vähenenud. Selle üheks põhjuseks võib olla ühiskonna ilmalikustumine, näiteks ei kasutata ju enam üldse kunagisi väljendeid tere Jumal appi või tere Jumal tuppa. Samas kadus jumal mitmestki väljendist juba oluliselt varem, kui religiooni olulisus hakkas Eesti nagu kogu Euroopa eluviisis üldiselt 19.–20. sajandi vahetuse paiku vähenema.

See tundub kinnitavat sarnast pilti, nagu paistab ka muudest ajalooallikatest. Keeles talletunud hoiakud ja mõtteviisid viitavad, et eestlastel pole olnud midagi kristliku Jumala vastu, aga kristlus ega selle Jumal pole alati olnud ka maailmapildi nurgakivi.

Jumal näib olevat mitmel puhul väljenditest nii-öelda välja kulunud, sest nii oli ilmselt lihtsalt suupärasem. Keelenditel on kalduvus kasutuse käigus lüheneda. Jumal paraku asemel hakati ütlema lihtsalt paraku ja aita, Jumal asemel aitüma või aitäh ilmselt samamoodi, nagu väljendist tere hommikust aega sai tere hommikust ja väljendist ajast aega kujunes aasta.

Kokkuvõttes jääb mulje, et eestlased pole vast olnud sama pikalt sama süvitsi kristlased, nagu on olnud paljud muud Euroopa rahvad. Aga kindlasti on ka kristlus olnud üks oluline allikas, kust eestlased on külge võtnud selliseid mõttemalle, elamise viise ja ka sõnu-väljendeid, mis on tundunud parasjagu mõistlikud ja kasulikud. Võib-olla sobib selline mõõdukus ja avatus käsikäes eluterve praktilise mõtlemisega lähtekohaks tänapäevalgi.

Loe lisaks

• Anni Jürine, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Ann Veismann. Estonian jumal ‘god’. Folklore: Electronic Journal of Folklore, 64, 2016, 9−32.
• Arvo Krikmann. Piibel kui ütluste allikas. Keel ja Kirjandus, 6, 1996, 289–301.
• Asta Õim, Katre Õim. Sõna jumal sisaldavad fraseologismid, kogutud peamiselt 20. sajandi esimesel poolel. Eesti fraseologismide elektrooniline alussõnastik.
• Kristiina Ross. Heebrea jäljed eesti keeles. Keel ja Kirjandus, 8, 2004, 561–573.

Annika Viht on Eesti Keele Instituudi vanemteadur, filosoofiadoktor keeleteaduse alal. Tema peamised uurimissuunad on eesti keele grammatika ja kirjakeele ajalugu.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 10.04.2023.