Sven-Erik Soosaar

Aprillis New Yorgis toimunud ÜRO põlisrahvaste püsifoorumi istungjärgul oli paljude muude teemade seas arutuse all ka UNESCO eestvedamisel kogu maailmas aastail 2022–2032 tähistatav rahvusvaheline põliskeelte kümnend. Püsifoorumi liikmete seas on esindatud kogu maailma põlisrahvad ja ÜRO liikmesriigid ning liikmeskond vahetub iga kolme aasta järel. Praegu on soomeugrilaste esindatus püsifoorumis eriti suur – 16 liikme seas on kolm soomeugrilast: karjalane, saam ja eestlane. Seetõttu on soome-ugri temaatika ka rohkem tähelepanu all.

Kuid lisaks aruteludele sai seekordse istungjärgu lõputseremoonial kuulda mari loodus­usu preestri ehk kardi marikeelset tervitust, mis tõlgiti kuude ÜRO ametlikku keelde. Aga see polnud ainuke soome-ugri keel, mis istungjärgul kõlas, sest Venemaa-kriitilise sõnavõtuga esines Ukraina esindajana paljude üllatuseks ersa aktivist ersa keeles. Peab siiski lootma, et soome-ugri keeli ei kasutataks ainult etturitena infosõjas, vaid neid toetataks riiklikul tasandil ja väärtustataks kogu ühiskonnas. Väga kaalukas on seejuures emakeelse hariduse ja meedia roll, sest ilma nendeta jäävad keeled kängu. Juhiti tähelepanu ka sellele, et eluliselt oluline info peab olema kättesaadav ka väiksemates keeltes. Eeskujuna toodi esile mitmes riigis koostatud teabematerjalid koroonaviiruse ja sellega nakatumisest hoidumise kohta põliskeeltes.

Põliskeelte kümnendi eellöök oli 2019. aastal tähistatud põliskeelte aasta, mille tegevustes osaleti aktiivselt ka Eestis. Eesti keeltki võib pidada põliskeeleks, kuid ÜRO mõistes ei ole eesti keel põliskeel. Küll aga saab põliskeelte kümnendi raames rohkem tähelepanu pöörata võro-seto keele ja teistegi kohalike keelevariantide kaitsmisele, nimetatagu neid siis murdeks, keeleks või veel kuidagi muud moodi. Peale selle on meil keelesugulasi, kelle esindajaid elab päris palju ka Eestis.

Edasi loe siit. (Postimees, 05.06.2021)