Geda Paulsen

Koolis õpime, et sõnad jagunevad liikidesse ja meil on nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad, määrsõnad, kaassõnad (ees- või tagasõnad), arvsõnad, hüüdsõnad, sidesõnad, ase­sõnad.

Sõnaliigid on olnud kasutusel üsna muutumatul kujul antiikajast saadik. Platon eristas nimi- ja tegusõnu ning Aristoteles nelja sõnaliiki: nimisõnu, tegusõnu, artikleid ja sidesõnu. Esimeses kreeka keele grammatikas, Tekhne grammatikes eristab Traakia Dionysos kaheksat sõnaliiki: nimisõna, tegusõna, partitsiip ehk kesksõna, (määrav ja umbmäärane) artikkel, asesõna, eessõna, määrsõna ja sidesõna. Kuulsa traakialase sõnaliigiloendist puuduvad omadussõna (mis kuulub nimisõnade rühma), hüüdsõna (mille lisasid ladina keele grammatikud) ja arvsõna; eesti keeles aga pole artiklit ning kesksõnu omaette sõnaliigiks ei loeta.

Sõnu esinemiskontekstis vaadeldes selgub, et sõnaliigipiirid ei ole alati päris selged, vaid sõnaliik on ideaalkategooria, mille sees leidub oma liigi «paremaid» ja ka «halvemaid» esindajaid. Seda võib võrrelda loomariigiga, kus pingviin on liigitatud linnuks, kuigi ta ei suuda lennata ja kasutab tiibu hoopis ujumiseks. Siiski on pingviinidel lindude perekonnaga ühiseid jooni: neid katavad suled, neil on nokk ja nad munevad. Ka sõnu nende grammatiliste ja tähenduspõhiste tunnuste järgi rühmadesse kombineerides tuleb vahel tõdeda, et mingi tasandi kriteeriumid reaalse keelega kohtudes ideaalile päris hästi ei vasta.