Kairi Burnaševa, Marit Alas

Elukestev õpe, enese täiendamine ja uute oskuste omandamine on oluline terve elukaare vältel. Eesti keel on üks nendest oskustest, millele ka pärast kooli lõppu tähelepanu pööratakse. Ikka tundub, et ega päris selgeks seda justkui ei saagi. Kahtlused ja kõhklused kipuvad kimbutama erinevaid tekste luues – küll komasid lisades, suuri ja väikeseid algustähti paika seades, nimesid käänates. Õppija silmade läbi paistab, et kord on reegleid justkui juurde tulnud, teinekord aga hoopiski ära kaotatud. Viimasel ajal on teatud reeglite kehtivuse üle arutletud ka laiemalt.

Inimesed, kelle töö nõuab mõtete sõnadesse seadmist ja kirjapanemist, kogevad, et lihtsas ja ladusas eesti keeles kirjutamine võib olla keeruline. Lause­ehitus, sõnavalik ja ka õigekirjareeglid on need, millele me rääkides üldiselt ei mõtle. Kirjutades aga küll. EKI keelekoolis õppijate hulk kasvab pidevalt. Soovitakse ennekõike lihvida oma kirjakeele kasutust. Huvi pakub varem õpitu meeldetuletamine ja reeglite värskendamine. Hea on saada kinnitust pealtnäha teadaolevale. Või vastupidi – saada teada, et seni kindlana tundunu on hoopis valesti meelde jäänud ja sellisena kasutusele võetud. Nii on koolituse järel selgunud, et õigekeeles ei tuntagi end nii turvaliselt, kui loodeti. See-eest kantseliidis avastatakse ennast eriti tugev olevat. On ka täheldatud, et kummaliste lausekonstruktsioonide kasutamine on muutunud nii laiaulatuslikuks, et enam ei panegi tähele, kui kirjapandu tegelikult sisult jabur on.

Edasi loe siit. (Postimees, 15.05.2021)