Heete Sahkai
Praegusel ajal elame maailmas, kus üksteisega näost näkku kõnelemine on muutunud ohtlikuks, viirust levitavaks tegevuseks. Oleme sunnitud suhtlema läbi maski, häält moonutava helikanali ja uduse ekraani vahendusel või kirjalikul teel. Kas see tähendab, et meie suhtlus on ka millegi poolest vaesem? Ilmselt küll, sest vahetu suuline vestlus on tegelikult väga rikas mitmesuguse informatsiooni poolest, mis lisandub üksnes keeleliste vahendite, nagu sõnavaliku ja lauseehitusega edastatud sõnumile. Vestluse käigus annavad infot ka vestlejate kehakeel, näoilme, intonatsioon, hääl, kõnetempo, hääldusviis ja kindlasti veel palju muudki.
Näiteks on inimese hääl sarnaselt tema näoga väga isikupärane tunnus, mille järgi on võimalik inimene eksimatult ära tunda. Hääle isikupärasust on rakendatud ka infotehnoloogilistes vahendites, mis võimaldavad üksnes hääle põhjal isikut tuvastada.
Lisaks vestluspartneri isikule võime hääle järgi aru saada, kas ta on tüdinud või entusiastlik, väsinud või reibas, rõõmus või kurb, heas või halvas tujus, terve või haige, purjus või kaine jne. Ka seda on infotehnoloogias ära kasutatud ja loodud lahendusi, mis tuvastavad üksnes hääle põhjal inimese emotsionaalseid ja füsioloogilisi seisundeid, näiteks stressi, väsimust ja isegi SARS-CoV-2 viirusega nakatumist.
Edasi loe siit. (Postimees, 17.04.2021)
