19.–23. aprillil toimus Rahvusvahelise Arvutilingvistika Assotsiatsiooni Euroopa haru (EACL) kuueteistkümnes konverents – piirangute tõttu esmakordselt virtuaalselt. Konverentsil tutvustati rohkem kui 300 artiklit. Ürituse tuumaks olid kolm eriilmelist plenaarettekannet.

Peavoolu teoreetiline keeleteadus kipub keskenduma keelte mitmekesisusele – küllaltki erinev sellest, millega tegeleb arvutilingvistika (Marco Baroni: On the Gap Between Computational and Theoretical Linguistics). Teoreetikud sooviks keele uurimiseks rohkem tööriistu. Arvutilingvistikas eelistatakse tihti hetkel populaarseid mudeleid, mis ei pruugi alati olla ülesande jaoks sobivaimad. Küsides, miks mudel nii töötab, võivad süvavõrgud pakkuda teoreetilisele keeleteadusele infot keele toimimise kohta.

Fernanda Ferreira ettekanne (Putting Things in Order: Linearization Decisions in Language Production) liikus kognitiivteaduse ja psühholingvistika piirile: kuidas õpetada arvuteid keerulisi pilte paremini mõistma ja pealkirjastama? Katsealused kirjeldasid pilte, nende pilku jälgiti ja mõõdeti, kui kaua kulus kõnelemise alustamiseks, millises järjekorras esemeid nimetati. Uuriti, kas kirjelduse formuleerimisel on tähtsam silmatorkavus (miski, mis on pildil visuaalselt tähelepanuäratav) või pildil olevate asjade tähendus(-rikkus). Selgus, et pilku juhtis igal juhul tähendus. Katsealused ei hakanud kohe pilti kirjeldama, vaid võtsid hetke, et infot peas korrastada. Nimetamisjärjekorda mõjutas kõige rohkem esemete interaktiivsus.