Tiina Paet

Kui sa suvel mööda Eestimaad kõnnid või sõidad, siis näed enda ümber hulganisti rohetavat maad. Ja ilmselt ei mõtle sa, kuidas seda rohumaad täpsemalt nimetada või mis vahe on näiteks aasal ja nurmel, kesal ja koplil. Muidugi juhul, kui sa pole just bioloog, geograaf, põllumees või leksikograaf.

Niisiis võivad tänapäeva linnainimese jaoks olla sõnad, nagu aas, aru, heinamaa, koppel, kesa, luht, niit, puisniit, nurm,  põld, vain ehk vainu, väli ja välu kõik üsna sama tähendusega. Tegelikult on igal sõnal aga just talle iseloomulik tähendusvarjund, eristamaks erinäolisi rohu- ja heinamaid. Seesugune rikkalik loodussõnavara kõneleb sellest, kui oluline on meie esivanematele olnud kõiksugu rohumaade nimetamine ja eristamine. 

EKI ühendsõnastik (portaalis Sõnaveeb) esitab osa neist sünonüümidena, nii on sünonüümid näiteks aas ja niit, samuti põld ja nurm. Eri nimetused märgivad eri otstarbe, asukoha, mullatüübi ja niiskusastmega rohumaid, kuuludes osalt nii üldkeelde kui ka oskuskeelde, osa leiab kasutust peamiselt ilukirjanduses, mõni esmajoones oskuskeeles. Üldkeeles ja oskuskeeles on sõnadel erinevad tähendusväljad, kuid mõistagi ei ole üldkeelel ja oskuskeelel selget piiri. Vaatame mõnda neist sõnadest lähemalt.  

Edasi loe siit. (Postimees 26.06.2021)