Liis Ermus

Tildega o ehk õ on eesti keelele ainuomane täht. Kuid kas eesti keelele ainuomane on ka õ-tähega kirjutatav häälik?

Mis õigupoolest on häälik? Eesti Keele Instituudi ühendsõnastiku järgi Sõnaveebis on häälik suulise kõne väikseim hääldusüksus. Järgnevas kirjatükis ongi juttu häälikutest, mida me hääldame.

Teadusliku kirjelduse järgi on õ keskkõrge ümardamata tagavokaal ehk täishäälik. Keskkõrge tähendab, et keel on õ hääldamise ajal jõudeasendist (see asend, kus keel on, kui me parajasti ei räägi) pisut kõrgemal (umbes sama kõrgel kui e-d või o-d hääldades) ja tagavokaal seda, et keele tagaosa on tõstetud pisut pehme suulae poole (nagu ka o-d hääldades). Huuled on õ hääldamise ajal neutraalses asendis (võrdle o-ga, mis on ümardatud vokaal).

Maailma mastaabis on keskkõrge ümardamata tagavokaal üsna haruldane, aga päris üksi me siiski ei ole. Foneetikaandmebaasis phoible.org esindatud keelte hulgas esineb selline häälik kolmes protsendis keeltes. Nende hulgas on näiteks mandariinihiina, bulgaaria, iiri ja tai keel. Samuti esineb samasugune häälik peale eesti keele ka teistes läänemeresoome lõunaharu keeltes – liivi ja vadja keeles.

Edasi loe siit. (Postimees, 27.03.2021)