Skip to main content

Elutu poeg ja elus maja. Vanade eestlaste keelekasutus jahmatab

Hanna Pook 20. november 2023

Vaadakem lätlaste poole – vahest on just nemad meie „ebaloogilisuses“ süüdi.

Eesti keeles kõrva jäänud esmapilgul kummalised nähtused võivad sügavamal uurimisel tuua päevavalgele ootamatuid ja põnevaid seoseid eesti keele ja Eesti ajaloo vahel. Vanemas eesti keeles tundub piir elusa ja elutu vahel olevat olnud kohati hägune.

Elusa ja elutu piir on meie tavaarusaamises väga konkreetne: on elusolendid ning on eluta asjad. Erinevus nende vahel on selge. Või kas ikka on?

Tundub, et vanade eestlaste jaoks ei pruukinud see nii olla. Nii mõneski Eesti murdes on piir elusa ja elutu vahel olnud hägune – vähemalt kui otsustada asesõnade „kes“ ja „mis“ kasutamise järgi.

Näiteks Lääne-Eestis öeldi veel 20. sajandi keskpaiku, et olid ravimid, kellega sai mõnda haigust leevendada. Saaremaa rahva keelepruugis oli tantsulembene aga inimene, mis tahtis tantsida.

Sarnaseid nähtuseid võib leida ka praeguses eesti keeles. Tänapäevasest keelematerjalist on näha, et eestlased ütlevad hämmastavalt tihti elutute objektide kohta „ta“ (näiteks maja, raamatu või kampsuni kohta) ning elusolendite kohta jällegi „see“ (näiteks poja, õpilase või sõbra kohta).

Mis võiks olla selle esmapilgul kummalise nähtuse taga?

Keeleteadus on nagu detektiivitöö

Ajalooarhiivis on vanad dokumendid pärit eri perioodidest. Arheoloogid kaevavad vanu asju maa seest välja kiht kihi haaval. Samamoodi on keeles säilinud erinevad kaugete aegade kihistused. Keeles säilinud sõnad ja ütlemise viisid on samasugune ajalooallikas nagu vanad kroonikad või arheoloogilised leiud.

Keeles säilinud kauge mineviku jälgede uurimine võib anda väga olulisi teadmisi, näiteks tuginevad meie teadmised eestlaste esivanemate Eestisse ja siit edasi Soome ning Rootsi jõudmisest paljuski keeleteaduslikele andmetele (käsikäes arheoloogia ja geneetikaga).

See, kes me oleme ja kust, millal ning kuidas tulime, on inimkonda alati huvitanud. Seega tasub keeles säilinud ajaloojälgi ajada ja keelekihtide lahtiharutamise detektiivitööd teha.

Kuidas siis lahendada mõistatus, et miks ometi tundub mitmetes Eesti murretes olevat piir elusa ja elutu vahel hägune? Nagu teaduses ikka, tuleb võimalikult laialt vaagida erinevaid variante ja võrrelda teiste sarnaste olukordadega.

Esimene rada: aeg hägustab sõnade tähendusi

Üks selgitus võiks olla, et elutu kohta „kes“ ja elava kohta „mis“ ütlemine on tulenenud sellest, et nende sagedate sõnade tähendus on hakanud ajapikku hägustuma ja neid on kasutatud järjest üldisemates kontekstides. Erialakeeles on selle nähtuse nimi grammatiseerumine.

Grammatiseerumise üheks näiteks võib tuua selle, kuidas me kasutame sõna „käes“ hoopis tähenduses „mõjuväljas“, näiteks ütleme „tormi käes“, „päikese käes“ või „valu käes“, olgugi et selle otsene tähendus on ju „käe sees“.

Ilmselgelt, kui miski on inimesel käes, siis see on ka inimese mõjuväljas. Ajapikku on see ülekantud tähendus aga laienenud ja lõpuks hägustunud. Kui ütleme „päikese käes“, siis me enam ei teadvustagi, et kasutame tegelikult sõna „käsi“ käändevormi. Selline protsess on keeles üsna tavaline.

Kas grammatiseerumine selgitaks, miks mitmetes murretes tundub piir elusa ja elutu vahel hägune olevat? Uurimused näitasid, et asesõnade „kes“ ja „mis“ puhul on sedalaadi tähenduse hägustumine toimunud ennekõike olukordades, kus sõna täpne tähendus pole lause mõistmiseks oluline. Näiteks lauses „Ma ei tunne seda naist, kes sealt tuleb!“ saaks sama hästi öelda „kes“ asemel „mis“ – kõlab veidralt, ent sisulist segadust ei teki.

Aga kujutame ette kaht inimest, kellest üks vaatab toas televiisorit ja teine astub parasjagu tuppa, küsides: „Kes/mis sealt tuleb?“ Sellisel juhul sõltub just täpsest küsisõnast see, kas küsitakse teiselt, mis saade telekast tuleb, või kutsutakse teist äkki hoopis aknast välja vaatama, et tuvastada, kes õues majale läheneb.

Kuigi talletatud murdekeelt detailselt uurides on sellised kasutusmustrid sagedased, siis alati need asesõnade „kes“ ja „mis“ elususe eristamise puhul siiski ei kehti. Esineb näiteks küllalt vastupidiseid olukordi, kus „vale“ elususega asesõna kasutatakse ka sellistes kontekstides, kus täpsem tähendus oleks tegelikult öeldu sisust aru saamiseks vajalik.

Seega grammatiseerumine on kindlasti sellisele tähendusnihkele mõju avaldanud, kuid on vaid osa vastusest. Tuleb otsida edasi!

Teine rada: me pole olnud siin üksi

Maailma keeltes ei ole haruldane, et elusa ja elutu kohta on eraldi küsivad-siduvad asesõnad (nagu eesti keeleski kes ja mis). Samamoodi on see nii meie sugulaskeeltes, nagu isuri, vadja või vepsa keel, kui ka keeltes, mille kõnelejatega on eestlastel ajaloo jooksul rohkem kontakte olnud, nagu saksa või vene keel.

Küll aga on lugu teisiti Lätiga. Läti keeles pole eraldi küsivaid-siduvaid asesõnu eluta ja elusa jaoks, vaid mõlema väljendamise jaoks kasutatakse samu sõnu (kõige sagedasem neist on kas). Samuti eristub teistest eesti keele sugulaskeeltest liivi keel, kus on küll olemas „kes“ (liivi keeles kis) ja „mis“ (ka liivi keeles mis), aga paljudel juhtudel on nende kasutus segamini ja kis võib viidata ka elutule ning mis elusale. Kuna liivi keel on lätlastelt palju mõjutusi saanud, siis uurijad on pakkunud, et ka selle nähtuse arengule on just läti keel mõju avaldanud.

Kas lätlastele omane kõne on hägustanud keelelist piiri elusa ja elutu vahel ka siinsete eestlaste keeles? Võimalik, sest piiri ääres on mõlemad rahvad sajandeid läbi käinud ning mitmetes piiriäärsetes eesti murrakutes asesõnade „kes“ ja „mis“ vastupidist kasutust ka leidub.

Neid pidi olema mitu!

Selge on aga, et lätlastest üksi selle nähtuse selgitamiseks ei piisa. Elutute asjade kohta on öeldud „kes“ ja elusate olendite kohta „mis“ sagedamini ka Hiiumaal ning Loode- ja Kesk-Eestis.

Torkab silma, et kohati on need sellised piirkonnad, kuhu millalgi keskaja jooksul tuli elama päris palju rootslasi. Nagu läti keeleski ei ole rootsi keeles elusa ja elutu jaoks eraldi siduvat asesõna (nt „keeleteadlane on inimene, kes uurib keelt“), vaid nii elusa kui ka elutu jaoks kasutatakse peamiselt sama sõna „som“.

Seega nagu tihe suhtlemine ja kõrvuti elamine liivlaste ja lätlaste puhul võisid saartel ja looderannikul eesti keelde jälje jätta rannarootslased. Kusjuures ongi näha, et kuigi Saaremaal oli sellist vastupidise elususega asesõna kasutust ülejäänud Lääne-Eestist vähem, siis saare piires esines elusa ja elutu keelelist hägusust rohkem ikka just seal, kus ka vanasti elas rohkem rootslasi.

Detektiivid töötavad edasi

Kuhu oleme kokkuvõttes oma detektiivitööga välja jõudnud? Selleni, et tõenäoliselt pidev argine kasutus hägustas murretes „kelle“ ja „mille“, „tema“ ja „selle“ tähendusi – et keeleline piir elusa ja elutu vahel „kulus“ hõredaks ja muutus vähemtähtsaks.

Aga nagu sarnasused kontaktkeeltega viitavad, on ilmselt tegu ka eestlaste kõrval elanud ja meie sekka sulandunud teiste rahvaste mõjudega. Need kontaktid on aset leidnud sajandite ja ka lausa aastatuhandete eest ning ka elusa ja elutu keeleline hägusus on võinud juba ammusel ajal algust saada.

Kusjuures ükski pakutud selgitustest ei välista teisi – põhjuseks võivad olla ja tõenäoliselt ongi kõik korraga. Lisaks ei saa ühtki selgitustest lugeda lõplikuks: keeleteadus ja murdeuurimine täienevad pidevalt uute andmete ja meetoditega, mis lubavad selliseid omapäraseid nähtuseid täpsemalt analüüsida ja põhjalikumalt nende tekkepõhjuste üle arutleda.

Loodetavasti andis see lugu võimaluse mõista, kuidas ka murdekeele kaudu saab tuvastada ajaloos toimunu tahke, ning veidi selgemini aru saada, kuidas selline uurimistöö käib ning millist põnevat detektiivitööd keeleteadlased teevad.

Hanna Pook on Eesti Keele Instituudi leksikograaf. Tema teadustöö keskendub asesõnade kasutamisele eesti murretes. Sel aastal kaitses ta Tartu ülikoolis doktoritöö „Pronoomenite kasutus ja varieerumine eesti murretes: kesmis ja keegi“.

Loe selles loos puudutatud teemade kohta lähemalt:

● Helle Metslang. Grammatika ei saa kunagi valmis. – Oma Keel, 1, 5−11, 2006.

● Renate Pajusalu. Anaphoric pronouns in Spoken Estonian: Crossing the paradigms. – Minimal Reference. Toim Ritva Laury. 2005, lk 107–134.

● Valter Lang. Läänemeresoome tulemised, 2018.

● Hanna Pook. Pronoun use and variation in Estonian dialects: kes ’who’, mis ’what’ and keegi ’someone’, 2023.

MÄLUPANK. KEELEMÄLU. Artiklisarjas tutvustavad Eesti Keele Instituudi teadlased Eesti ajaloo põnevaid seiku, millest teame tänu eesti keele uurimisele. Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 20.11.2023.

Hanna Pook

leksikograaf-teadur
Keeleajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakond
Hanna Pook

Kas leidsid, et sisu on kasulik?

Jah
Ei
Sinu tagasiside on meieni jõudnud. Aitäh!